Kohtu ette astus Mart Pärdig ja kaebas: Mõisa walitseja emand tuli meile ja hakkas minu lehma kauplema ma pidin seda temale müüma. Wiimaks läks emand ära ja walitseja tuli ise töine kord; aga et üks rubla wahet oli, jäi meie kaup ka seekord katki weel. Siis tuli emand uueste ja pani rubla juure ja ma lubasin, tema palwe peale, ise sellesammal päewal lehma mõisa wiia mis ma ka tegin ja pidin siis kohe lehma hind, 36 (kolmkümmend kuus) rubla kätte saama. Õhtu kui ma lehma senna wiisin, ütles walitseja härra juures wõõraid olewat ja temal ep olla wõimalik seekord raha saada, ja lubas isi raha pärast ära saata. Kahe päewa pärast läksin ma jälle mõisa ja walitseja kinnitas weel: "Ära karda Mart! ega sa rahast ilma ei jää. Mis on kaubeldud, see saab makstud; ma olen paljas nüüd ja ei taha ennast riideisse panna jälle; küll ma saadan isi raha ära." Kümme päewa pärast tuli emand lehma tagasi pakkuma. See peale läksin ma kohe mõisa ja emand tuli mu wastu ja ütles: Noh, tuled sa lehma järele? Mina ütlesin: parem oleks lehm wõind müümata kui müüdud olla, ma muidu teda tagasi ei wõtta, siis peate mulle 5 (wiis) rubla lüpse raha maksma. See peale kargas walitseja mu kallale mind toast wälja wirutama ja andis mull kojas kolm lopsu rusikaga kõrwa ääre weel.
Siis kutsuti walitseja (M. Rheder) ette ja tema ütles: Mina kauplesin lehma kolmekümme kuue rublaga et ta, Mardi üteluse järel, pidi kuus toopi piima päewas andma. Aga ta ei anna enam kui 4 (neli) toopi, seepärast pidasin ma ta raha kinni, ja miks Mart ei tulnud mõisa, kui ma, neli päewa pärast seda kui lehm sai kaubeldud, käsu ta järele saatsin.
Kohus mõistis: Walitseja Rheder peab 31 (kolmkümmend üks) rubla Mart Pärdile wälja maksma ja 1 (üks) rubla walla laeka. Lehm saab walitsejale.
(Raha sai wälja maksetud ja kohus on täidetud.)
Kohtu ette astus Mart Pärdig ja kaebas: Mõisa walitseja emand tuli meile ja hakkas minu lehma kauplema ma pidin seda temale müüma. Wiimaks läks emand ära ja walitseja tuli ise töine kord; aga et üks rubla wahet oli, jäi meie kaup ka seekord katki weel. Siis tuli emand uueste ja pani rubla juure ja ma lubasin, tema palwe peale, ise sellesammal päewal lehma mõisa wiia mis ma ka tegin ja pidin siis kohe lehma hind, 36 (kolmkümmend kuus) rubla kätte saama. Õhtu kui ma lehma senna wiisin, ütles walitseja härra juures wõõraid olewat ja temal ep olla wõimalik seekord raha saada, ja lubas isi raha pärast ära saata. Kahe päewa pärast läksin ma jälle mõisa ja walitseja kinnitas weel: "Ära karda Mart! ega sa rahast ilma ei jää. Mis on kaubeldud, see saab makstud; ma olen paljas nüüd ja ei taha ennast riideisse panna jälle; küll ma saadan isi raha ära." Kümme päewa pärast tuli emand lehma tagasi pakkuma. See peale läksin ma kohe mõisa ja emand tuli mu wastu ja ütles: Noh, tuled sa lehma järele? Mina ütlesin: parem oleks lehm wõind müümata kui müüdud olla, ma muidu teda tagasi ei wõtta, siis peate mulle 5 (wiis) rubla lüpse raha maksma. See peale kargas walitseja mu kallale mind toast wälja wirutama ja andis mull kojas kolm lopsu rusikaga kõrwa ääre weel.
Siis kutsuti walitseja (M. Rheder) ette ja tema ütles: Mina kauplesin lehma kolmekümme kuue rublaga et ta, Mardi üteluse järel, pidi kuus toopi piima päewas andma. Aga ta ei anna enam kui 4 (neli) toopi, seepärast pidasin ma ta raha kinni, ja miks Mart ei tulnud mõisa, kui ma, neli päewa pärast seda kui lehm sai kaubeldud, käsu ta järele saatsin.
Kohus mõistis: Walitseja Rheder peab 31 (kolmkümmend üks) rubla Mart Pärdile wälja maksma ja 1 (üks) rubla walla laeka. Lehm saab walitsejale.
(Raha sai wälja maksetud ja kohus on täidetud.)
