Tuli ette: Lohu moisa walitsus: ja kaebas et Ahndo peremees Hans Arno pole mitte Esmaspääw ja teisipääw s.o. 20ma ja 21sel Augustil mõisa wäljale nisu leikama tulnud kui käsk pühapääw antud saanud, waid alles nädali lopetuses Reedi. Seepärast olewat nisud wäga pudenenud. Moisa walitsus laskis tallitajat ja kohtumehe seda üle waadata need olid seda kahju pool seemet arwanud.
See asi jäi kogukonna kohtu ülekuulamise alla.
Hans Arno sai kohtu ette kutsutud ja temal see kaebus ette loetud: Hans Arno ütleb et tema pole mitte käsu wastu pannud, waid kohe kui wäljawaht Juhan Hinnu Teisipääw lõunaaeg käsu toonud, et tal wäga wähe inimesi olnud, saatnud ta oma sulase külase inimesi palkama Kesknädaliks moisa tüki peale. Kesk nädal olnud 12 lõikajat walmis ja minemas, aga poole tee pääl moisa minnes, hakanud kangeste wihma sadama, ja nemad tulnud tagasi sest mõisa walitsus ei lasknud mitte peutäit wihmaga leigata. Kesknädal sadas wihma kuni õhtuni ja Neljapääw kuni ligi õhtoni see parast pole saanud leigata. Aga Reedi oli ilus ilm siis läinud ta jäle 12ne inimesega ja pannud see nisu aegsasti enne õhtut kokko.
Waljawaht Juhan Hinnu, kes selle leikuse käsu Ahndo peresse pidi wiima sai kohtu ees küsitud, millal käsku annud: tema ütles Teisipääw lõuna aeg s.on 21sel Augustil kandsin mina ise käsku ja püha paaw esimest käsku ei kainud mitte mina ise andmas waid palusin üht naest Anu Wälja kes kirikusse minnes sealt mööda läks, ja lubas senna minu eest käsu sisse wia. Aga see polnud mitte senna sisse läinud, waid üttelnud surnuaja pääl ühe wabat wana inimesele Mari Alwale kes Ahndo peres elab, kes lubanud käsu kodu wia, aga unustanud seda peremehele ütelda kuni Teisi pääwani, kui wälja wahti näinud teist korda käsku tooma tulewad. Tunnistus Tõnis Remming kes Ahndo peres sulane tunnistab kaa, et wabadik Mari Alwa pole mitte enne käsku annud kui wäljawaht teisipääw eemalt tulnud siis üttelnud wabadik: pühapääw andis Anu Wälja minule käsu surnuaja pääl et pidin kodu tooma, aga olen ära unustanud.
Et nüüd kohtu ülekuulamise järel Hans Arno mitte üksi süüaluseks ei jäänud, waid kaa need, kes mõisa walitseja käsu peale polnud temale pühapääw käsku kätte wiinud. Seepärast tegi kohus see otsus: Moisa walitseja tunnistuse järele oli senna 7 wana waka nisu maha külwatud, sai arwatud 2 rubl. wak hind, teeb pool seemet 7 rubla. See raha sai süüaluste peale mõistetud järgmisel wiisil. Hans Arno maksab 3 rubla et ta mitte sel pääwal ei läinud leikama kui käsu sai, wäljawaht Juhan Hinnu maksab 1 rubl. 50 cop et ta polnud mitte käsku pühapääw kätte toimetanud, Anu Wälja maksab 1 rbl. 50 cop. et polnud mitte oma lubamist täitnud ja käsku Ahndo peresse sisse wiinud ja Mari Alwa maksab 1 rbl et oli surnuaja pääl kuulnud käsu hooletuse läbi ära unustanud üttelda.
Et mõisa walitsus mitte see otsusega rahul ei olnud ja lubas suuremat kohut nõuda seepärast sai see prottukoll mõisawalitsuse nõudmise järele mõisale wälja antud.
(Mõisawalitsusele välja antud sel 12mal Oktobris 1879.)
Tuli ette: Lohu moisa walitsus: ja kaebas et Ahndo peremees Hans Arno pole mitte Esmaspääw ja teisipääw s.o. 20ma ja 21sel Augustil mõisa wäljale nisu leikama tulnud kui käsk pühapääw antud saanud, waid alles nädali lopetuses Reedi. Seepärast olewat nisud wäga pudenenud. Moisa walitsus laskis tallitajat ja kohtumehe seda üle waadata need olid seda kahju pool seemet arwanud.
See asi jäi kogukonna kohtu ülekuulamise alla.
Hans Arno sai kohtu ette kutsutud ja temal see kaebus ette loetud: Hans Arno ütleb et tema pole mitte käsu wastu pannud, waid kohe kui wäljawaht Juhan Hinnu Teisipääw lõunaaeg käsu toonud, et tal wäga wähe inimesi olnud, saatnud ta oma sulase külase inimesi palkama Kesknädaliks moisa tüki peale. Kesk nädal olnud 12 lõikajat walmis ja minemas, aga poole tee pääl moisa minnes, hakanud kangeste wihma sadama, ja nemad tulnud tagasi sest mõisa walitsus ei lasknud mitte peutäit wihmaga leigata. Kesknädal sadas wihma kuni õhtuni ja Neljapääw kuni ligi õhtoni see parast pole saanud leigata. Aga Reedi oli ilus ilm siis läinud ta jäle 12ne inimesega ja pannud see nisu aegsasti enne õhtut kokko.
Waljawaht Juhan Hinnu, kes selle leikuse käsu Ahndo peresse pidi wiima sai kohtu ees küsitud, millal käsku annud: tema ütles Teisipääw lõuna aeg s.on 21sel Augustil kandsin mina ise käsku ja püha paaw esimest käsku ei kainud mitte mina ise andmas waid palusin üht naest Anu Wälja kes kirikusse minnes sealt mööda läks, ja lubas senna minu eest käsu sisse wia. Aga see polnud mitte senna sisse läinud, waid üttelnud surnuaja pääl ühe wabat wana inimesele Mari Alwale kes Ahndo peres elab, kes lubanud käsu kodu wia, aga unustanud seda peremehele ütelda kuni Teisi pääwani, kui wälja wahti näinud teist korda käsku tooma tulewad. Tunnistus Tõnis Remming kes Ahndo peres sulane tunnistab kaa, et wabadik Mari Alwa pole mitte enne käsku annud kui wäljawaht teisipääw eemalt tulnud siis üttelnud wabadik: pühapääw andis Anu Wälja minule käsu surnuaja pääl et pidin kodu tooma, aga olen ära unustanud.
Et nüüd kohtu ülekuulamise järel Hans Arno mitte üksi süüaluseks ei jäänud, waid kaa need, kes mõisa walitseja käsu peale polnud temale pühapääw käsku kätte wiinud. Seepärast tegi kohus see otsus: Moisa walitseja tunnistuse järele oli senna 7 wana waka nisu maha külwatud, sai arwatud 2 rubl. wak hind, teeb pool seemet 7 rubla. See raha sai süüaluste peale mõistetud järgmisel wiisil. Hans Arno maksab 3 rubla et ta mitte sel pääwal ei läinud leikama kui käsu sai, wäljawaht Juhan Hinnu maksab 1 rubl. 50 cop et ta polnud mitte käsku pühapääw kätte toimetanud, Anu Wälja maksab 1 rbl. 50 cop. et polnud mitte oma lubamist täitnud ja käsku Ahndo peresse sisse wiinud ja Mari Alwa maksab 1 rbl et oli surnuaja pääl kuulnud käsu hooletuse läbi ära unustanud üttelda.
Et mõisa walitsus mitte see otsusega rahul ei olnud ja lubas suuremat kohut nõuda seepärast sai see prottukoll mõisawalitsuse nõudmise järele mõisale wälja antud.
(Mõisawalitsusele välja antud sel 12mal Oktobris 1879.)
