Hakenrihtri nõudmise peale sai järgmine protukoll üleswõetud ja Hakenrihtrile saadetud: Hakenrihtri käsu peale sai Tõnis Kummelby majad hoolega läbi otsitud Lohult Redu Jaan Kleini warguse pärast ja leiti seal juures üks hõlelõikamise wikat ja ühed sahad, kellest wõis arwata et need mitte tema omad ei olnud. Kui Kummelby käest järelpäritud sai kust ta neid saand wastas ta: Wikati ostsin ma weneturul Tallinnas ja sahad lasksin Adilas Wäljatagusel teha. Kui peakohtumees neid tagasi ei tahtnud anda, sest et ta mõisa tempelmärgist neid ära tundis, püüdis Tõnis Kummelby neid wägisi ta käest ära kiskuda. Siis said need asjad walla kohtumajasse toodud kus Tõnis Kummelby tunnistas: ta leidnud wikati mõisa sõnnikute seest ja sahad tulnud ka siis senna, kui Tõnis Orjas seal oli.
Siis sai mõisavalitseja ette kutsutud ja tema tõi mõisa sepa August Strutz senna kes neid sahku oli jätkanud ja wikatit parandad ja leiti et kõik märgid nõnda olid, kudas tema tunnistas.
Selle peale sai Johan Kummelby ette kutsutud kes siis mõisas teumeheks oli ja kelle kaest neid sahku ärwarastati. See rääkis: 5iie (viie) aasta eest heinasaegas, ühel laupäevasel päeval need kadusid ära. Siis oli ka just wihma sadand ja wõis selgeste neid jälgi näha. Et need Orawa poole läksid, arwasin ma kohe Orjase peale; lugesin siis naelad ära mis saapa hapsadi sees, tõise sees oli 23 (kakskümmend kolm), tõise sees 22 (kakskümmend kaks) kaks tükki olid kõrwuti ära. Otsisin siis 5 (viis) päewa Orjast taga ja kui ma teda leidsin, lugesin kohe hapsadi naelad ära ja oli temal just kõik nõnda. Et aga midagit ta käest saada ei olnud, pidin mina sahad ja ka need päevad mis ma ära olin äramaksma.
Kohus mõistis seda suurema kohtu hooleks anda.
See protukoll sai wälja kirjutud ja suuremasse kohtusse saadetud 28mal Aprillil 1886. aastal.
Hakenrihtri nõudmise peale sai järgmine protukoll üleswõetud ja Hakenrihtrile saadetud: Hakenrihtri käsu peale sai Tõnis Kummelby majad hoolega läbi otsitud Lohult Redu Jaan Kleini warguse pärast ja leiti seal juures üks hõlelõikamise wikat ja ühed sahad, kellest wõis arwata et need mitte tema omad ei olnud. Kui Kummelby käest järelpäritud sai kust ta neid saand wastas ta: Wikati ostsin ma weneturul Tallinnas ja sahad lasksin Adilas Wäljatagusel teha. Kui peakohtumees neid tagasi ei tahtnud anda, sest et ta mõisa tempelmärgist neid ära tundis, püüdis Tõnis Kummelby neid wägisi ta käest ära kiskuda. Siis said need asjad walla kohtumajasse toodud kus Tõnis Kummelby tunnistas: ta leidnud wikati mõisa sõnnikute seest ja sahad tulnud ka siis senna, kui Tõnis Orjas seal oli.
Siis sai mõisavalitseja ette kutsutud ja tema tõi mõisa sepa August Strutz senna kes neid sahku oli jätkanud ja wikatit parandad ja leiti et kõik märgid nõnda olid, kudas tema tunnistas.
Selle peale sai Johan Kummelby ette kutsutud kes siis mõisas teumeheks oli ja kelle kaest neid sahku ärwarastati. See rääkis: 5iie (viie) aasta eest heinasaegas, ühel laupäevasel päeval need kadusid ära. Siis oli ka just wihma sadand ja wõis selgeste neid jälgi näha. Et need Orawa poole läksid, arwasin ma kohe Orjase peale; lugesin siis naelad ära mis saapa hapsadi sees, tõise sees oli 23 (kakskümmend kolm), tõise sees 22 (kakskümmend kaks) kaks tükki olid kõrwuti ära. Otsisin siis 5 (viis) päewa Orjast taga ja kui ma teda leidsin, lugesin kohe hapsadi naelad ära ja oli temal just kõik nõnda. Et aga midagit ta käest saada ei olnud, pidin mina sahad ja ka need päevad mis ma ära olin äramaksma.
Kohus mõistis seda suurema kohtu hooleks anda.
See protukoll sai wälja kirjutud ja suuremasse kohtusse saadetud 28mal Aprillil 1886. aastal.
