PÜHA GEORGI SUURKANNATAJA JA VÕITJA ORDEN*

Venemaa ordenite süsteem
Georgi ordeni ajalugu ja statuut
Georgi duuma
Ordeni märk
Georgi mõõk
Georgi kavalerid
   Eestlastest Georgi kavalerid
      Eestlastest Georgi kavalerid enne I maailmasõda
      Eestlastest Georgi kavalerid I maailmasõjas
      Georgi kavalerid eesti rahvusväeosades 1917 - 1918

Venemaa ordenite süsteem

Venemaa ordenite süsteem hakkas kujunema Peeter I ajal. Vanim orden oli 1689. aastal asutatud Andrei Esmakutsutu (Андрей Первозванный) orden, mis jäigi riigi kõrgeimaks autasuks**. 1725. aastal asutatud Aleksander Nevski orden oli algselt mõeldud kõrgemate ohvitseride autasustamiseks sõjaliste teenete eest. Seda printsiipi ei suudetud aga järgida ning ordenit annetati algusest peale ka tsiviilteenete eest. 1769. aastal asutas keisrinna Katariina II Püha Georgi Suurkannataja ja Võitja ordeni, millega autasustati ainult ohvitsere ja ainult sõjaliste teenete eest. 1782. aastal lisandus ordenite nimistusse Püha Vladimiri orden. 1797. aastal viidi sellesse Schleswig-Holsteini Püha Anna orden (Peeter III oli Holsteini hertsog) ning pärast Poola ülestõusu mahasurumist 1831. aastal Poola Valge Kotka ja Püha Stanislawi ordenid. Seega kuulus Venemaa ordenite nimistusse seise ordenit, millest kuus moodustasid hierarhilise süsteemi. Georgi orden sellesse süsteemi ei kuulunud. See tähendab, et Georgit ei olnud võimalik saada rutiinses korras, liikudes teenistuses aste-astmelt ülespoole, vaid ainult konkreetse kangelasteo eest lahingus. XX sajandi algul oli Venemaa ordenite hierarhia järgmine:

Andrei Esmakutsutu orden
Vladimiri 1. klass
Aleksander Nevski orden briljantidega
Aleksander Nevski orden
Valge Kotka orden
Vladimiri 2. klass
Anna 1. klass
Stanislavi 1. klass
Vladimiri 3. klass
Vladimiri 4. klass
Anna 2. klass
Stanislavi 2. klass
Anna 3. klass
Stanislavi 3. klass
Anna 4. klass (Anna mõõk).

** Andrei Esmakutsutu võeti taas käibele taas 1998. aastal.

Georgi ordeni ajalugu ja statuut

Pühale Georgile (ka Püha Jüri) pühendatud rüütliordud tekkisid ristisõdade käigus ning olid keskajal laialt levinud kogu Euroopas. Tõenäoliselt ei olnud see juhus, et Venemaal võeti Georgi orden kasutusele just Vene-Türgi sõdade ajal ning selle esimesed kavalerid olid lahingutes türklaste vastu silma paistnud ohvitserid. Kuigi ordeni nime valikut on ametlikult põhjendatud Püha Georgi kuulumisega Venemaa riikliku sümboolika hulka,¹ on võimalik, et selle asutamisel mõeldi ristisõdade traditsioonile ning Pühas Georgis nähti mitte ainult Venemaa, vaid kogu kristliku maailma sümbolit.

26. novembril 1769. aastal keisrinna Katariina II asutatud Püha Georgi Suurkannataja ja Võitja ordeni deviis oli Teenistuse ja vapruse eest! Ordeni statuudis on öeldud, et selle annetamisel ei oma tähtsust ohvitseri seisus, tema endised teened ja haavad. Georgi kavaleriks võib saada üksnes see, kes mitte ainult ei täida oma kohust, vaid kes on lahingus eriliselt silma paistnud.² Ordeniga autasustati ainult ohvitsere ning ainult sõjaliste teenete eest.

Georgi ordeni statuut on ajaloo jooksul muutunud väga vähe.
I maailmasõja aegne (1913. aastal parandatud ja täiendatud) variant lähtus ikka veel suures osas XIX sajandi esimese poole sõjapidamise põhimõtetest. Statuudis on loetletud 115 kangelastegu, mille sooritamisel võidi ohvitseri autasustada Georgi ordeniga. Georgi ordeni kavaleriks võis saada jalaväeohvitser, kelle juhitud üksus purustas arvuliselt suurema vaenlase üksuse. Samuti ohvitser, kes ronis esimesena vaenlase kaitsevalli rinnatisele või hüppas jõe forsseerimisel esimesena vaenlasepoolsele kaldale. Mereväes oli selle vasteks abordaaž (kangelasteod olid grupeeritud väeliikide kaupa). Georgi väärilised olid ohvitserid, kes murdsid läbi piiramisrõngast, loovutamata vaenlasele lippe ja suurtükke, kes võtsid ise trofeesid või vangistasid vaenlase armee- või korpuseülema. Georgi ordeni võis pälvida ratsaväeohvitser, kes ilma suurtükiväe abita hävitas vaenlase jalaväekolonni või karree. Suurtükiväeohvitsere autasustati oskusliku tulejuhtimise eest, mille tulemusena õnnestus maha suruda mõne võtmepositsioonil asuva vaenlase patarei tuli.

Georgi ordeni statuut väärtustas eeskätt ohvitseri isiklikku vaprust ja surmapõlgust, vähem isiklikku initsiatiivi. Sageli seisnes Georgi ordeni vääriline kangelastegu selles, et ohvitser tõusis vaenlase tuld trotsides püsti ning viis roodu või pataljoni täägirünnakule. Seejuures pidi ta ilmtingimata asuma oma üksuse eesotsas. Sellise rünnakuga kaasnevad kaotused olid tavaliselt väga suured. Vahel pälvisid ohvitserid autasu ka siis, kui rünnak ebaõnnestus ja sellega kaasnesid suured kaotused. Üks näide selle kohta. Ööl vastu 20.02.1915 lahingus Dembski küla juures viis 68. Borodino polgu roodukomandör oma allüksuse rünnakule. Hoolimata vaenlase ägedast püssi- ja kuulipildujatulest jõudis rood vastase kaevikute ees asunud traattõketeni. Suutmata edasi tungida, oli rood sunnitud maha heitma ja varsti ka tagasi tõmbuma. Rünnak ebaõnnestus täielikult. Rood kaotas 2/3 oma koosseisust. Surma sai ka mõõgaga meelheitlikult traattõkkeid raiunud roodukomandör, keda ometi autasustati vapruse eest (postuumselt) Georgi mõõgaga.³

Georgi duuma

Omapärane oli Georgi ordeniga autasustamise kord. 1782. aastal asutati Peterburis Georgi duuma, mille ülesanne oli ordeni kavaleriks pürgivate ohvitseride taotluste läbi vaatamine. Duumasse pidi kuuluma vähemalt seitse Georgi kavaleri, võimalust mööda erinevatest väeliikidest. Otsused langetati lihthäälteenamusega. Seega oli Georgi tsaaririigi ordenitest ainus, millega autasustamise üle otsustasid teised selle ordeni kavalerid. 1812. aasta Vene-Prantsuse sõja oludes muutus kõigi autasustamistaotluste läbivaatamine Peterburis asuvale duumale ülejõukäivaks ning Georgi ordeni kahe madalama järguga autasustamise õigus anti armeede komandöridele, kes lähtusid armee staabi juures asuva Georgi duuma otsusest. Esildise ohvitseri autasustamiseks tegi tema otsene ülemus (roodukomandöri puhul pataljonikomandör jne). Esildise koostamisel tuli rangelt kontrollida kõiki fakte ning kinnitada kangelasteo kirjeldus tunnistajate allkirjadega. Ühe konkreetse kangelasteo eest sai ohvitseri esitada autasustamiseks vaid ühel korral. Autasude kinnitamine Georgi Duumas oli pikaajaline protsess, mis vältas sageli kuid ning isegi aastaid. Viimased autasustamised Vene-Jaapani sõja eest toimusid 1915. aasta märtsis.⁴

Georgi kavaleridel oli mitmeid teenistusalaseid privileege. 1913. aasta statuudi järgi eelistati edutamisel võrdsete kandidaatide korral Georgi kavaleri. Nii oli näiteks alampolkovnikust Georgi kavaleril eelisõigus pataljoniülema kohale. Enne I maailmasõda ei omanud nimetatud punktid erilist tähtsust, kuna Georgi kavalere oli vähe. Pihkvas ja Tartus asunud 24. diviisi jalaväepolkude ligemale 300 ohvitseri hulgas oli vaid kaks Georgi kavaleri.⁵ Maailmasõja ajal Georgi kavaleride arv suurenes tunduvalt ning võib arvata, et 1917. aasta suvel-sügisel etendas Georgi ordeni statuut näiteks polgukomandöride määramisel juba küllalt olulist rolli. Nii oli vanema komandörkoosseisu atestatsioonilehel eraldi lahter märkimaks, kas tegu on Georgi kavaleriga või mitte. Põhja rinde staabi materjalidest nähtub, et juba 1917. aasta sügisel oli vakantsi ootavast 31 kindralist tervelt 26 Georgi kavalerid.⁶ Staabiohvitseride ning vanemate ohvitseride seas oli Georgi kavalere juba tunduvalt vähem: 46 polkovnikust olid Georgi kavalerid 9 ning 11 kaptenist 2 ohvitseri.⁷

Kõik Georgi kavalerid ülendati sõltumata väljateenitud järgust pärusaadli seisusesse.
95. Krasnojarski polgu staabikapteni Eduard-Richard Villmanni 1914. aastal koostatud teenistuskäigu kokkuvõttes on märge pärineb pärusaadlist,⁸ kuna tema varasemates teenistuslehtedes on märgitud talupoegadest.⁹ Kuigi sel kombel omandatud aadlitiitel ei andnud XX sajandi algul muid eeliseid peale võimaluse panna oma lapsed õppima privilegeeritud õppeasutustesse (kadetikorpused), võib arvata, et see tõstis tublisti madalamast seisusest pärit ohvitseride eneseteadvust. 1849. aastast alates raiuti kõigi Georgi kavaleride nimed Kremli Georgi saali seintel asuvatesse marmortahvlitesse. Georgi kavalere peeti meeles ka sõjakoolides ja kadetikorpustes, kus neile olid pühendatud mälestustahvlid. Ühe Moskva sõjakooli lõpetanud ohvitseri sõnul olid kooli seintel mustast ja valgest marmorist mälestustahvlid sõdades langenud ja Georgi kavaleridest vilistlastele.

Georgi ordenit loeti Venemaa kõige prestiižikamaks autasuks ning selle pälvimine oli iga ohvitseri unistus. See kehtis võrdselt nii talupojaseisusest kui ka aadlisoost ohvitseride kohta. Kui parun Carl Gustav Emil Mannerheim sai 1915. aasta algul Georgi ordeni 4. järgu ordeni, siis oli tema rõõm siiras ja piiritu. Oma kirjas õele tunnistas Mannerheim, et võib nüüd rahulikult surra. Kui ta enne selle aumärgi saamist surnud oleks, kirjutab V. Meri, jäänuks see teda sealpoolses maailmas piinama.¹⁰ Kuna Georgi näol oli tegemist armee kõige prestiižikama autasuga, siis tekkis sellega autasustamisel hulgaliselt pingeid. Erast Giatzintov kirjutab oma mälestustes, et kui ta esitati autasustamiseks Georgi ordeni 4. järguga, blokeeris brigaadikomandör selle põhjendusega, et ohvitser on sellise kõrge autasu jaoks veel liiga noor.¹¹ Ükski teine tsaaririigi autasu ei ole kaasaegsete mälestustes ja ilukirjanduses pälvinud nii palju tähelepanu kui Georgi orden.

Ordeni märk

Georgi ordeni märk kujutas endast valge emailiga kaetud kullast risti, mille keskmes oli Püha Georgi kujutis. Ordenil oli neli järku. Kõige madalamat, 4. järku, kanti rinnal ordeni must-kollasel lindil. 3. järku kanti kaelas. 2. järk oli suurem rist, mida kanti samuti kaelas ning selle juurde kuulus ordeni neljaharuline täht (kõigi teiste tsaaririigi ordenite tähed olid kaheksaharulised). Ordeni 1. järku kanti laial Georgi ordeni lindil üle parema õla ning selle juurde kuulus samuti ordenitäht. Kuna Georgit annetati ainult sõjaliste teenete eest, siis ei olnud tema ordenimärgil ristatud mõõku ega muid lisaatribuute eristamaks rahu ajal ning sõjaliste teenete eest saadud autasusid.

Georgi ordenit ei võetud kunagi rinnast ning seda võis kanda ka tsiviilriietuse juures. Eesti Kõrgema Sõjakooli 10 aastapäevaks pühendatud juubelialbumis on foto, kus endine tsaariarmee kindralstaabi kindralleitnant Aleksei Baiov kannab Georgi ordenimärki oma ülikonna revääril (Kõrgem Sõjakool 1931: 95). Nagu säilinud fotodelt näha, kandsid Eesti armees teeninud eesti rahvusest Georgi kavaleridest ordenimärki vaid mõned vanad kaadriohvitserid (Juhan Tõrvand, Eduard Kanep). Nooremad ohvitserid (sõjaaegsed lipnikud) üldjuhul Georgit ei kandnud. Erandiks oli kindralmajor Hans Kurvits. Seevastu kandis suurem osa Eesti kaitseväes teeninud venelastest ja baltisakslastest Georgi kavalere (Georg Balbaševski, Georg Feofanov, Otto Heinze, Konstantin Troitski, Paul von Bassen-Spiller, Konstantin Weiss jt) ordenimärki pidevalt.

Georgi mõõk

Georgi ordenile lähedalseisev autasu oli Georgi mõõk (kuldmõõk).
Sarnased olid nii autasustamise põhimõtted kui kavaleridele omistatavad privileegid. 1869. aasta ukaasi kohaselt loeti kõik kuldmõõga pälvinud ohvitserid automaatselt Georgi kavalerideks. 1913. aastal nimetati kuldmõõk ümber Georgi mõõgaks ning sellega autasustamise kord fikseeriti Georgi ordeni statuudis.

Relvaga autasustamise traditsioon on väga vana, ulatudes tagasi keskaega. Venemaal hakati kõrgemaid ohvitsere kuldmõõgaga autasustama XVIII sajandi algul. Kuldmõõga nimetus tuleneb sellest, et mõõga käepide võis (kuid ei pruukinud) olla valmistatud kullast. Esialgu kuulus kuldmõõk põhiliselt generaliteedi autasude hulka (kuldmõõk briljantidega) ning selle annetamise õigus oli ainult keisril. Veel XIX sajandi esimesel poolel oli kuldmõõk nooremate ohvitseride seas üpris haruldane. Kuna kuldmõõk oli väga kallis, siis eelistasid paljud ohvitserid võtta mõõga hinna ulatuses raha. Selle eest telliti tavaline mõõk, mille käepide lasti üle kullata ning sinna graveeriti Vapruse eest . Seetõttu on enamus säilinud kuldmõõkadest kullatud käepidemega.¹²

XIX sajandil läks kuldmõõgaga autasustamise õigus armeede ning üksikute korpuste komandöridele ning sealtpeale on hästi näha, kuidas eri isikud on kuldmõõka hinnanud. Kui näiteks Kaukaasia vägede juhataja kindral Aleksander Jermolov autasustas oma Kaukaasias veedetud enam kui 10 aasta jooksul kuldmõõgaga vaid 20 ohvitseri, siis kindral Aleksander Paškevitš jagas 1830.-1831. aasta Poola sõjakäigu eest välja 341 kuldmõõka.¹³ 1859. aastal kehtestati kord, mille kohaselt võisid kuldmõõga saada vaid need ohvitserid, kes juba omasid kas Georgi ordeni 4. järku või Anna ordeni 4. järku Vapruse eest. Vene-Jaapani sõja eest pälvis kuldmõõga ca 600 ohvitseri.¹⁴  Venemaa Riikliku Sõjaajaloo Arhiivi vanemteaduri Valeri Šabanovi andmetel autasustati I maailmasõja ajal Georgi mõõgaga ca 8000 ohvitseri. Valentin Durovi andmetel oli see arv väiksem – 5622.¹⁵  Nii nagu Georgi ordengi, elas ka Georgi mõõk üle Veebruarirevolutsiooni. Muutus vaid mõõga välimus – selle käepidemelt kadus keisri monogramm.*

Statuudist tulenevalt oli Georgi mõõka pisut lihtsam saada, kui Georgi ordenit. Ordeni saamisel oli üks tingimus vaenlase üksuse purustamine või tegevus, mis toob kaasa pöörde lahingu käigus. Georgi mõõga saamiseks piisas isiklikust vaprusest. Sellest hoolimata oli Georgi mõõga näol tegemist Vene armee ühe kõige prestiižikama autasuga.

I maailmasõja ajal moodustasid Georgi mõõgaga autasustatud isikud Georgi kavaleride üldarvust umbes 75% (VRSAA vanemteaduri Valeri Šabanovi andmetel). Huvitaval kombel on eestlastel need arvud peaaegu tasakaalus. I maailmasõja ajal teenisid eesti soost ohvitserid välja ühtekokku 35 Georgi ordenit ja 45 mõõka. Võrdluseks olgu öeldud, et Läti armees aastatel 1918—1940 teeninud 792 kõrgema ohvitseri hulgas oli 58 Georgi kavaleri, kellest ordeniga autasustatuid oli 19 ning mõõgaga 39.¹⁶

* Kuni 1917.aastani pidid kõik ohvitserid kandma oma mõõga käepidemel selle keisri monogrammi, kelle valitsusajal nad olid ohvitseriks ülendatud.

Georgi kavalerid

Georgi ordeni esimese 100 aasta jooksul (1769—1869) autasustati selle 4. järguga ca 3500 ohvitseri. Neist 2239 pälvisid ordeni lahinguliste teenete eest.¹⁷ Seda ei ole palju, kui arvestada tollaseid arvukaid sõdu - Vene-Türgi sõjad, 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda, koalitsioonisõjad, Krimmi sõda, samuti Poola ja Ungari ülestõusud, sõjad Rootsi ja Pärsiaga ning mitukümmend aastat kestnud võitlus Kaukaasias. Georgi ordeni esimeseks kavaleriks oli 1. grenaderipolgu alampolkovnik Fjodor Fabricius, keda autasustati 08. detsembril 1769 ordeni 3. järguga selle eest, et ta asudes oma 1600 mehelise väesalga eesotsas purustas 7000 mehelise Türgi väesalga. Esimeseks ordeni 1. järgu kavaleriks oli kindralfeldmarssal Mihhail Rumjantsev, keda autasustati Türgi armee purustamise eest Larga jõel. Ajaloo jooksul on vaid neli isikut pälvinud ordeni kõik neli järku: kindralfeldmarssalid Mihhail Kutuzov, Michael Barclay de Tolly, Aleksander Paškevitš ja Aleksander Dibitš. Mihhail Kutuzov sai 4. järgu võidu eest krimmitatarlaste üle Šuma küla juures, 3. järgu Akkermani ja Benderõ kindluste vallutamise eest, 2. järgu võidu eest Matšina lahingus 1791. aastal ja 1. järgu 1812. aasta kampaania eest. Michael Barclay de Tolly pälvis 2. järgu Borodino lahingu ja 1. järgu ühe Prantsuse korpuse purustamise eest Kulmi lahingus 1813. aastal. Georgi ordeni 1. järgu kavalere on selle ajaloo jooksul olnud üldse vaid 25. Võrdluseks olgu öeldud, et Venemaa vanima ja ordenite ametlikus hierarhias kõrgeima Andrei Esmakutsutu ordeni kavalere oli kokku umbes 1000. Viimast korda anti Georgi ordeni 1. järku välja Vene-Türgi sõja eest 1877.-1878. a, mil autasu pälvisid Kaukaasia vägede juhataja suurvürst Mihhail Nikolajevitš ning Doonau armee juhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Ordeni 2. järku omasid silmapaistvad Vene väejuhid Pjotr Bagration, Mihhail Skobelev, Aleksander Osterman-Tolstoi, Matvei Platonov, Aleksei Jermolov jt.

Peale Katariina II, kes ordeni asutajana võttis endale selle 1. järgu, ilmutasid Venemaa hilisemad isevalitsejad Georgi ordeni suhtes tähelepanuväärset respekti. Kui Georgi Duuma pakkus 1805. aasta Euroopa sõjakäigult naasnud Aleksander I ordeni 1. järku, keeldus viimane sellest põhjendusega, et on vaid 4. järgu vääriline. Ainult ordeni 4. järku omasid Nikolai I (pälvis autasu 25 aastase teenistuse eest) ja Nikolai II. Viimane oli esitatud autasustamiseks ka Georgi ordeni 3. järguga, kuid ei jõudnud seda alanud revolutsiooni tõttu kätte saada. Esimene Georgi 4. järgu kavaler oli pärit Baltikumist. Selleks oli prèmier-major Reinhold von Patkul.¹⁸ 1812. aasta Isamaasõja ja sellele järgnenud Vene armee Euroopa sõjaretke ajal anti välja 703 Georgi ordenit. Hilisemate sõdade ajal oli kavaleride arv tunduvalt väiksem. Eri kampaaniad soosisid erinevaid väeliike. Näiteks Krimmi sõja ajal domineerisid Georgi kavaleride seas inseneri-, suurtüki- ja mereväeohvitserid, Ungari ülestõusu mahasurumisel 1849. aastal ratsaväelased.

Pärast Vene-Türgi sõda 1877.-1878. a Georgi ordeni 1. järku enam välja ei antud. Nii Vene-Jaapani kui ka I maailmasõjas jäi kõrgeimaks 2. järk. Maailmasõjas pälvisid selle viis Vene kindralit. Kindral Ivan Ružkit autasustati sakslaste pealetungi tagasilöömise eest Varssavile 1914. aasta oktoobris (Varssavi-Ivangorodi operatsioon). Kindral Nikolai Ivanov ja suurvürst Nikolai Nikolajevitš pälvisid autasu Przemysli kindluse vallutamise eest 1915. aasta märtsis. Viimasena selles sõjas ning ordeni ajaloos autasustati Georgi ordeni 2. järguga Venemaa Kaukaasia rinde vägede juhatajat kindral Nikolai Judenitšit Erzerumi kindluse vallutamise eest 1916. aasta veebruaris. Georgi ordeni 3. järku anti I maailmasõja jooksul välja enam kui 50 korral. Enamus 3. järguga autasustatutest olid korpuse-, diviisi- või brigaadiülemad. Üksikutel juhtudel autasustati Georgi ordeni 3. järguga ka staabiohvitsere. 16. kütipolgu komandöri polkovnik Udovitšenkot autasustati näiteks selle eest, et ta lahingus 5. oktoobril 1915 vangistas oma pataljoniga terve Saksa grenaderide rügemendi. Teadaolevalt ainus vanemohvitser I maailmasõjas, kes pälvis Georgi ordeni 3. järgu, oli 14. suurtükiväebrigaadi kapten Leontjev, kes lahingus ööl vastu 15. novembrit 1915 vangistas Saksa reservdiviisi, saades ise selle juures surmavalt haavata. Valentin Durovi andmetel autasustati I maailmasõja ajal Georgi ordeni 4. järguga 3963 ohvitseri.¹⁹

Georgi kavaleride seas oli ka üksikuid vaimulikke, arste ja sõjaväeametnikke. 1915. aastal autasustati postuumselt ordeni 4. järguga 3. Pärnu grenaderipolgu vaimulikku.²⁰ Ainsa naisena on Georgi ordeni 4. järgu sõjaliste teenete eest (asendas lahingus langenud pataljonikomandöri) pälvinud 105. Orenburgi polgu halastajaõde Raissa Ivanova.²¹

Lisaks Vene ohvitseridele on Georgi ordeniga autasustatud ka teiste riikide armeede ohvitsere.
I maailmasõja ajal autasustati Georgi ordeni 2. järguga Prantsuse marssaleid Ferdinand Foch'i ja Joseph Joffre'i võitude eest Saksa vägede üle Marne'i lahingus 1914. aasta septembris (Talberg 1993: 306—317). Ordeni 3. järgu on pälvinud Briti admiral John Jellicoe. Admiral David Beattyt autasustati Briti eskaadri juhtimise eest Jüüti merelahingus ordeni 4. järguga. Ordeni 3. järku omas ka Serbia prints-regent Aleksander.

Eestlastest Georgi kavalerid

Eestlastest Georgi kavalerid enne I maailmasõda

Eestlastest Georgi kavaleridest võib kindlamini rääkida alles seoses Vene-Jaapani sõjaga. Esimene kindlasti eesti rahvusest Georgi kavaler oli 1882. aastal Tartumaal Elistveres sündinud Eduard-Richard Villmann. Pärast Moskva Aleksei junkrukooli lõpetamist 1902. aastal teenis Villmann Irkutskis 25. Ida-Siberi kütipolgus. Villmann võttis alamleitnandina osa Port Arturi kaitsmisest ning lahingus 12. juulil 1904 kindluse 3. fordis jaapanlaste rünnaku tõrjumisel ilmutatud vahvuse eest autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga (Военный Сборник 1907, nr 8, lk 253). Enne maailmasõda teenis Villmann Tartus 95. Krasnojarski polgus. Jääb mulje, et Villmann oli tuntud tegelane ka Tartu eesti seltskonnas, kuna Postimees jälgib 1914.-1915. a oma veergudel mitme kuu vältel tema sõjateed. Ta oli üks esimesi eestlasi, kes õppis Peterburis Nikolai Kindralstaabi Akadeemias (seda siiski lõpetamata). Maailmasõjast võttis Villmann osa 271. Krasnoje Selo polgu roodu- ja pataljonikomandörina. Saanud 1915. aasta kevadel lahingus raskesti haavata, langes ta austerlaste kätte vangi. Pärast Eestisse naasmist oli Villmann tegev Peastaabi juures inglise ja prantsuse keele tõlgina. 1919. aasta aprillis pöördus ta sõjaministri poole järgmise kirjaga: Sellega kannan ette, et ma aprilli kuus 1915. a, nagu teenistuse lehest näha on, kapteniks olen tõstetud vanusega 13.08.1913. Kui St. Georgi Ordeni kavaleril on mul õigus selle ordeni statuudi põhjal järgmist aukraadi kohe aasta pärast saada. Sellepärast palun mind alampolkovnikuks tõsta vanusega 13.08.1915. (ERA F 495, N 7, S 6755, L 26). Sõjaminister rahuldaski Villmanni taotluse ning ülendas ta vastavalt Georgi statuudi § 48 alampolkovnikuks (ERA F 495, N 7, S 6755 , L 28). Riiki, mille ordeni statuudist käis jutt, ei olnud tegelikult enam olemas, kuid ordeni kuulsus ja privileegid elasid edasi. Kolonelleitnant Villmann lahkus sõjaväeteenistusest 1921. aastal, asudes elama Läänemaale Martna valda. 1941. aastal ta arreteeriti ning mõisteti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest 10 aastaks vangi. Villmann suri 4. aprillil 1942 Irkutski oblastis (ERAF F 130, S 7139E, L 26).

1907. aastal pälvis Georgi ordeni 18. sapööripataljoni leitnant Aleksander Lindenvald. Ta oli sündinud 1872. aastal Eestimaa kubermangus, üldhariduse omandanud Narva linnakoolis ja Peterburi ülikoolis. Sooritanud 1901. aastal 18. sapööripataljoni juures ohvitserieksami, ülendati ta järgmisel aastal alamleitnandiks. Vene-Jaapani sõjast võttis Lindenvald osa algul Kvantungi armee, hiljem Port-Arturi kindluse garnisoni koosseisus. Tema kangelasteo kirjeldus kõlab järgmiselt: Lahingus 17.10.1904, kui jaapanlastel oli õnnestunud tungida kindluse 3. fordis asetseva kaponiirini ning tekkis oht, et vaenlane võib forti ja kaponiiri ühendava poterni kaudu tungida edasi fordi sisemusse, rajas leitnant Lindenvald poterni tõkke, pannes sel kombel vaenlase edasiliikumise seisma.²² Pärast Vene-Jaapani sõda teenis Lindenvald Brest-Litovski kindluses ning 1. Ida-Siberi telegraafipataljonis. 1915. aasta veebruaris oli Lindenvald 2. telegraafiroodu komandör ning kapteni aukraadis.²³ I maailmasõja lõpul ülendati Lindenvald polkovnikuks.

Tõenäoliselt oli eesti päritolu ka Konstantin Martson, keda samuti autasustati Vene-Jaapani sõjas Georgi ordeni 4. järguga.²⁴ Martson sündis Tallinnas põlise aukodaniku perekonnas ning lõpetas 1901. aastal Peterburi jalaväe junkrukooli. 147. Samaara polgu koosseisus võttis ta osa ka maailmasõjast, kus teda autasustati Georgi mõõgaga.²⁵ 1917. aasta kevadel teenis alampolkovnik Martson Riia rindel 12. armee staabis.²⁶

Eestlastest Georgi kavaleride arv Vene-Jaapani sõjas võis olla ka suurem. Väljaandes Военный Сборник 1907. aastal avaldatud nimekirjadest nähtub, et Georgi ordeni 4. järgu pälvisid veel inseneriväe reservlipnik Osvald Berg ja 12. Ida-Siberi kütipolgu alamleitnant Eugen Mühlberg.²⁷ Võrdluseks olgu öeldud, et väljaande Военный Сборник nimekirjas olid ka kahe läti rahvusest ohvitseri nimed (alamleitnandid Eduards Kalninš, Teodors Kruminš, Adolf-Julius Sprincis; küsitavaks jääb Ratnieks)^27a. Kuna ajakirjas avaldatud nimekiri ei ole täielik, võis ka lätlastest kavaleride arv olla suurem. Lätlaste endi andmeil pälvisid selle sõja eest Georgi ordeni ka Sprincis ja Ratnieks.²⁸ Viimased autasustamised Georgi ordeniga Vene-Jaapani sõja eest toimusid 1914. aasta juunis.²⁹

Vene-Jaapani sõjas kuldmõõga pälvinud ohvitseride seas oli samuti vähemalt üks eestlane. Selleks oli 25. Ida-Siberi kütisuurtükiväebrigaadi staabikapten Julius Uder. Võrumaalt Urvastest pärit Uder lõpetas 1894. aastal Kiievi jalaväe junkrukooli ning läks hiljem üle suurtükiväkke. Ta oli üks esimesi eesti soost ohvitsere, kes selles väeliigis teenis. Kapten Uder suri 1911. aasta mais.³⁰

Eestlastest Georgi kavalerid I maailmasõjas

I maailmasõja algusest kuni Georgi Duuma Kapiitli likvideerimiseni 1917. aasta novembris autasustati Georgi ordeni ja mõõgaga umbes 11300 ohvitseri (Valeri Šabanovi andmed). Rindel, armeede staapide juures tegutsevad duumad jätkasid aga veel mõnda aega tööd ja novembris-detsembris annetati armeekomandöride poolt Georgi autasud veel umbes 600 ohvitserile. Viimased autasustamised toimusid 1918. aasta jaanuaris, Teadaolevalt viimaste eestlastena pälvisid Georgi mõõga 429. Riia polgu leitnant Georg Zimmermann ja 449. Harkovi polgu leitnant Emil Smironin.³¹ Maailmasõjast osa võtnud ohvitseride koguarvu, sõja kestust ja mitme tuhande kilomeetri pikkust, Balti merest kuni Erzerumini ulatuvat rinnet silmas pidades ei olnud 12 000 kavaleri palju. See tähendab, et igal sõjapäeval tunnistati Georgi ordeni või mõõga vääriliseks keskmiselt kümmekond ohvitseri. Ligemale 2200 I maailmasõja ajal ohvitseriks ülendatud eestlaste seas oli Georgi kavalere 33. Loomulikult tuleb siin arvesse võtta ka ohvitserkonna vanuselist struktuuri. Suurem osa 1916. aasta lõpul ning 1917. aastal lipnikuks ülendatud ohvitsere ei jõudnud kunagi rindele. Samuti olid noorte lipnike võimalused lahingus Georgi vääriliselt silma paista väiksemad, kui roodusid, pataljone ja polkusid juhtivatel vanadel kaadriohvitseridel. Nooremal ohvitseril avanes selline võimalus tavaliselt alles siis, kui tema roodu- või pataljoniülem sai surma või haavata.

Praeguseks on dokumentaalselt tõestatud 80 eestlase autasustamine Georgi ordeni või mõõgaga. Veel vähemalt kolm ohvitseri (Paul Kärm, Richard Luik ja Adolf Martin) väitsid endal olevat Georgi autasu. Vastav märge on nende 1920. aastatel Eestis koostatud teenistuslehel. Kõrmi ja Luige fotodel on mundrikuuel selgesti eristatav Georgi mõõga rosett.³² Samas ei ole käskkirja nende autasustamise kohta õnnestunud leida. Reservlipnik Martin esitati tõenäoliselt autasustamiseks Georgi mõõgaga, kuid langenud 1915. aasta suvel sakslaste kätte vangi, ei võinud ta teada, kas tema taotlus Georgi Duumas läbi läks. 1919. aastal Eestisse naastes oli seda praktiliselt võimatu kontrollida ja nii lisas ta "igaks juhuks" oma autasude lahtrisse ka Georgi mõõga. Mitme tõenäoliselt eesti või läti päritolu ohvitseri teenistuslehte ei õnnestunud leida (leitnandid Paul Kall ja Karl Reiman, alamleitnant Karl Tomson). Mõne isiku puhul on teenistuslehel leiduv informatsioon rahvuse tuvastamiseks ebapiisav. Näiteks on 20. Siberi kütipolgu alampolkovniku Pavel Schwalbe teenistuslehel kirjas, et ta pärines Liivimaa kubermangust talupoja perekonnast.³³ Lisaandmeid omamata on sel juhul võimatu öelda, kas tegu on eestlase või lätlasega. Georgi kavalere võis olla ka Venemaa eestlaste seas (Aleksander Birkenfeldt Kroonlinnast?). Paljude saksapäraste nimedega ohvitseride rahvuse määratlemine teenistuslehe põhjal on sageli raske, kui mitte võimatu (Johan Adler, Alfred Hagen jt). Seetõttu on ka käesolevas töös toodud arvud ligikaudsed. Dokumenteeritud on 80 eestlasest kavaleri I maailmasõjas. Kavaleride koguarv võis küündida 85-87 meheni. Viimasena sai eestlastest Georgi autasu 221. Roslavski polgu ohvitser Karl Tamman.^33a  

Eestlastest Georgi kavaleride nimistust on välja jäetud kahe ohvitseri nimed, keda enamasti on eestlaseks peetud: Voldemar Kappel ja Dimitri Lebedev. Kindralstaabi alampolkovniku Voldemar Kappeli näol on tegemist ilmselt enim levinud müüdiga Eesti sõjaajaloos.³⁴ Dokumentaalne tõestus selle kohta, et Kappel oli eestlane, puudub. 1903. aastast pärinevas teenistuslehest võib lugeda, et Kappel pärines Kovno kubermangu põlisaadlist.³⁵ Kappel ei olnud lõpetanud Jelizavetgradi ratsaväekooli, nagu väidab Grossschmidt, vaid elitaarse Nikolai ratsaväekooli, kuhu sissepääs mitteaadlikele oli praktiliselt suletud.³⁶ Midagi ei teata Eestis ka Voldemar Kappeli vennast Boris Kappelist, kes teenis enne maailmasõda Poolas Wloclawekis paiknevas 17. ulaanipolgus.³⁷ Samas ei ole võimatu, et Kappeli nimeline eesti rahvusest ohvitser oli siiski olemas. Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Arhiivi fondis 409 on vähemalt viie Kappeli nime kandva ohvitseri teenistuslehed. Nende hulgas on nii staabiohvitsere kui ka nooremaid ohvitsere. Vene kodusõjas endale nime teinud Voldemar Kappelil ei olnud tõenäoliselt Eestiga mingit pistmist.

Nimestikus puudub ka kindralstaabi kindralmajor Dmitri Lebedevi nimi, kes oma Georgi mõõga teenis välja 26. Mogiljovi polgu komandörina. Mõnede autorite arvates oli Lebedev rahvuselt eestlane, kes karjääri huvides oli endale võtnud vene nime.³⁸ Mingeid dokumentaalsed tõendeid Lebedevi nimevahetuse kohta pole säilinud. Tema viimasel, 1927. aastal koostatud teenistuslehel on rahvuse lahtris märge venelane.³⁹ 1926. aasta jaanuaris politsei antud tunnistuses on must-valgel kirjas, et Lebedev on küll Eesti kodanik, kuid rahvuselt venelane.⁴⁰ Lebedevi tihedad sidemed Eestis elavate vene emigrantidega ning tema üleolev hoiak Eesti riigi ja kaitseväe suhtes lubavad järeldada, et ta ise identifitseeris ennast pigem venelase, kui eestlasena. Lebedev ei õppinud kunagi ära eesti keelt ega lävinud eesti rahvusest ohvitseridega (erandiks oli kindralstaabi kolonel Artur Salf).

Suurem osa eestlastest Georgi kavaleridest olid jalaväelased (lisaks 6 suurtükiväelast, 3 ratsaväelast, 2 mereväelast, lisaks 1 sapööriohvitser ja 1 lahingulendur). Enamik neist teenis oma autasu välja noorema ohvitserina. Arvuliselt kõige rohkem on roodukomandöre, lisaks mõned polgu luure- ja sidekomando ülemad. Vanemaid staabiohvitsere oli autasustatute seas vähe. Polgukomandöre oli kaks (Johan Lepik, Aleksander Silberg) ning pataljonikomandöre kümmekond. Viimaste hulka kuuluvaks võib lugeda ka 271. Krasnoje Selo polgu leitnant Peeter Piirako, kes pärast pataljonikomandöri langemist võttis üksuse juhtimise üle.⁴¹ Kapten Feodor Georgi puhul on märgitud, et lisaks oma pataljonile viis ta rünnakule ka teised selles rindelõigus asuvad üksused.⁴² Kindralstaabi ohvitsere oli Georgi kavaleride hulgas kolm – Johan Laidoner, Juhan Tõrvand ja Aleksander Parv. Parv ei olnud kangelasteo sooritamise hetkel arvatud veel kindralstaapi ja oma Georgi mõõga teenis ta välja tavalise riviohvitserina. Kindralstaabi ohvitseride hulka võib tinglikult lugeda staabikapten Eduard Kanepi, kes kangelasteo sooritamise hetkel teenis 5. jalaväediviisi staabis vanema adjutandina, s.o sisuliselt kindralstaabi ohvitseri kohal.⁴³

Kõige rohkem Georgi kavalere oli pärit Tartumaalt, kusjuures eriliselt paistab silma Äksi kihelkond viie (!) kavaleriga. See on peaaegu sama palju, kui Tallinnas ja Harjumaal kokku. Kubermangude lõikes domineerib kaadriohvitseride osas Liivimaa kubermang, mis on ka mõistetav, pidades silmas Liivimaalt ja Eestimaalt pärit kaadriohvitseride arvulist vahekorda. Sõjaaegsete ohvitseride osas valitseb tasakaal - 13 meest olid pärit Eestimaa ja 16 Liivimaa kubermangust. Narvast ja Peterburist oli pärit 1 ja Lätist 2 kavaleri. Peterburist ja Kroonlinnast pärines kummastki üks ning Pihkva kubermangust kaks ohvitseri.

Üllatavalt palju oli Georgi kavaleride hulgas Vilno sõjakooli kasvandikke. Ligemale pooled kaadriohvitseridest kavalerid olid lõpetanud Vilno sõjakooli. Samas moodustasid Vilno vilistlased eesti soost kaadriohvitseride üldarvust napi kolmandiku. Ühtekokku võttis maailmasõjast osa umbes 70 eestlast-Vilno vilistlast (kaadriohvitseri). Georgi kavalere oli nende seas 15. Kui võrrelda seda näitu Peterburi Vladimiri sõjakooliga, mis oli eestlastest lõpetajate arvu poolest I maailmasõja eel Vilno järel teisel kohal (50 ohvitseri ja 6 kavaleri), siis on Vilno paremus ilmne. Vilno kasvandikud olid ka kaks sõjaaegset ohvitseri-Georgi kavaleri (Artur Blaubrück, Voldemar Pichelbaum). Viimane fakt on tähelepanuväärne selle poolest, et maailmasõja ajal õppis Vilnos suhteliselt vähe eestlasi. Sakslaste 1915. aasta suvise pealetungi ajal evakueeriti kool Poltaavasse. Lipnikukandidaadid suunati tavaliselt oma kodukoha lähistel asuvatesse koolidesse. Nii õppiski suurem osa eestlasi Gattšina, Oranienbaumi, Pihkva, Peterhofi ja Petrogradi lipnike koolides. Näiteks Peterhof ületas lõpetajate arvu poolest Vilno peaaegu viis korda. Ometi andsid mõlemad koolid pea võrdse arvu Georgi kavalere (Peterhofi lipnike kooli lõpetanud enam kui 200 eesti soost ohvitserist oli Georgi kavalere kolm).

Huvitav on vaadata, kuidas jagunesid Georgi kavalerid armee- ning kütipolkude vahel. Maailmasõja hakul teenis Soome kütipolkudes (XXII korpus) 12 eesti rahvusest ohvitseri. Neist tervelt seitset (!) autasustati sõja jooksul Georgi ordeni 4. järgu või Georgi mõõgaga. Kaks ohvitseri (Alfred Reiman, Aleksander Silberg) pälvisid mõlemad autasud. Samal ajal teenis Soome kütiväes (võrreldes näiteks armeejalaväe või Siberi kütipolkudega) suhteliselt vähe eesti rahvusest ohvitsere. Siberi kütipolkude koosseisus võttis maailmasõjast osa üle 30 eesti soost kaadriohvitseri. Georgi kavalere oli nende hulgas vaid kolm (Eduard Kubbo, Richard Frank ja Aleksander Rosalk). Soome kütipolgud näitasid ennast kogu sõja vältel heast küljest. XXII korpus sai oma tuleristsed 1914. aasta septembris Augustowo lähistel. Eriti paistsid korpuse osad silma 1915. aasta kevadtalvel Karpaatides, kui neli Soome kütibrigaadi pidasid kahe kuu vältel kinni tervet kindral Alexander von Linsingeni armeed. 2. ja 4. Soome kütibrigaad võtsid 1915. aasta suvel V Kaukaasia korpuse koosseisus osa lahingutest Vilno lähistel ning osalesid detsembrikuises pealetungis Strypa jõel. 2. Soome kütidiviis paistis silma Lutski läbimurde ajal 1916. aasta kevadel.⁴⁴ Igal diviisil (kindlasti ka osal polkudest) kujunes juba sõja ajal välja oma renomee. Võib arvata, et polgud, kus oli rohkem Georgi kavalere, olid ka Georgi Duuma istungitel sagedamini esindatud. Seega ei saa välistada võimalust, et mõned ohvitserid võisid hääletamisel ilmutada "solidaarsust" oma polgukaaslaste suhtes.

Suhteliselt palju eesti soost Georgi kavalere (neli) teenis XVIII korpuse koosseisu kuulunud 23. diviisi üksustes. See on seletatav asjaoluga, et nimetatud diviisi kolm polku asusid enne maailmasõda Tallinnas ning seal teenis traditsiooniliselt palju eesti ohvitsere. Ajavahemikus 1914—1917 käis nimetatud diviisist läbi vähemalt 20 eesti soost ohvitseri, seega oli iga viies neist Georgi kavaler. A. Kersnovski hinnangul kuulus ka 23. diviis "edukate" hulka, kusjuures eraldi on ära märgitud 91. Dvinski polgu tegevust 1914. aasta augustis Chodeli jõel Austria-Ungari landsturmi korpuse vastu ning 1915. aasta talviseid lahinguid Karpaatides.⁴⁵ Just nende lahingute eest pälvis Georgi mõõga 89. Bjeloje More polgu pataljonikomandör kapten F. Georg.⁴⁶

Eestlaste kangelasteod I maailmasõja rinnetel

Georgi ordeni statuut vääristas ohvitseri isiklikku vaprust ja surmapõlgust, vähem initsiatiivi. Nii oli otserünnak (лобовая атака) aluseks ca 2/3 kõigist autasustamise juhtudest (jalaväeohvitserid). Loomulikult olid sellise rünnakuga kaasnevad kaotused väga suured ning paljud ohvitserid pälvisid oma autasud postuumselt. Staabiohvitseridest sai ainsana surma 217. Kovrovi polgu pataljonikomandör alampolkovnik Georg Keermann (andmed puuduvad alampolkovnik Nikolai Kõigeristi saatuse kohta) ning haavata 318. Tšernojarski polgu komandör Johan Lepik (Pruti forsseerimisel). Ühtekokku sai surma või haavata üle kahekümne ohvitseri. Kaks ohvitseri (Heinrich Paavijan ja Aleksander Rosalk) langesid vangi. Haavata ja põrutada saanud ohvitseride arv võis olla suurem, kuna alati ei sisaldanud prikaasis esitatud kangelasteo kirjeldus teavet haavatasaamise kohta. Näiteks 191. Largo-Kaguli polgu lipniku Peeter Kanni haavatasaamine on fikseeritud tema teenistuslehel,⁴⁷ kuid prikaasis sellekohane märge puudub.⁴⁸

Vaenlase rünnaku tõrjumise eest autasustati kolme (Eduard Lintrop, Gustav Piilberg, Aleksander Silberg) ja vaenlase piiramisrõngast läbimurdmise eest kahte ohvitseri (Eduard Kubbo, Artur Reissar). Eduka maastikuluure eest autasustati samuti kahte ohvitseri (Johan Laidoner, Alfred Reiman) ning ühel juhul pälvis ohvitser Georgi mõõga vaenlase positsioonilt "keele" toomise eest (Jaan Jaik). Prikaase analüüsides jääb mulje, et vanemad staabiohvitserid pälvisid Georgi ordeni või mõõga peamiselt oma kaitses asuva üksuse oskusliku juhtimise eest. Nooremad ohvitserid (lipnikud, leitnandid, staabikaptenid) viisid oma üksuse vaenlase tuld trotsides täägirünnakule.

Prikaasides leiduvad kangelastegude kirjeldused on lakoonilised ning ei ava sageli toimunu kogu sisu. Mõistmaks mõne rünnaku või läbimurde tähtsust tuleb see asetada laiemasse konteksti. Selleks tuleb tunda nii konkreetse lahingu käiku kui ka situatsiooni antud rindelõigus tervikuna. Näiteks 7. Bauska kütipolgu alamleitnanti Karl Frickhofi kangelasteo kirjeldustes on lühidalt mainitud, et tema juhitud rood julgestas pealetungiva 2. Läti kütibrigaadi vasakut tiiba.⁴⁹ Siin on oluline teada, et tegemist oli ühe episoodiga suuremast operatsioonist Riia rindel 1917. aasta jaanuaris, mida sõjaajaloos tuntakse Jõululahingute nime all. Riia rindel asuv VI Siberi korpus, mida oli tugevdatud 2. Läti kütibrigaadiga läks ööl vastu 23. detsembrit 1916. aastal pealetungile Miitavi üldsuunal ning murdis mitme kilomeetri sügavuselt Saksa rindesse sisse. Rünnaku käigus purustati täielikult Saksa 106. diviis, võeti üle 1000 vangi ning saadi sõjasaagiks kogu 106. diviisi suurtükivägi. Seda operatsiooni võib lugeda Vene vägede edukaimaks terve sõja jooksul Riia rindel. Just selle lahingu eest autasustati 2. Läti kütibrigaadi löögigrupi ülemat polkovnik Karlis Goppersit Georgi ordeni 3. järguga.⁵⁰ Ühtekokku pälvisid selle operatsiooni eest Georgi ordeni või mõõga 38 läti kütipolkude ohvitseri.⁵¹ Lisaks Frickhofile pälvis selle lahingu eest Georgi autasu veel kaks eestlast – 7. Bauska kütipolgu roodukomandöri leitnant Hugo Möldret ja 3. Kurzeme kütipolgu ohvitseri Eduard Meltsi autasustati Georgi mõõgaga.⁵² E. Melts oli 4. Läti Vidzeme kütipolgu ohvitser.

Autasude läbivaatamine ja kinnitamine oli aeganõudev protsess. Mõnel juhul küündis ajaline intervall kangelasteo sooritamise ja autasu kinnitamise vahel pooleteise kuni kahe aastani. Alampolkovnik Eduard Kanepi puhul vältas kogu protseduur ligemale kolm aastat. Näib, et 1917. aastal toimus autasude kinnitamine mõnevõrra kiiremini kui 1915. või 1916. aastal. Selle põhjuseks oli ilmselt asjaolu, et sõjategevuse intensiivsus oli 1917. aastal langenud ning apellatsioone laekus vähem, mistõttu Georgi Duumadel oli vähem tööd. Statistika selle kohta, kui palju apellatsioone Georgi Duumadele laekus, puudub. Tõenäoliselt ületas nende arv mitmekordselt autasu pälvinute arvu. Nagu nähtub tolleaegsest perioodikast, jäid rahuldamata ka paljude eesti soost ohvitseride taotlused (Arnold Kasberg, Paul Lokk, Karl Kass, Georg Laas, Osvald Peetson, Erich Rosenthal, Jakob Vende jpt).

Georgi kavalerid eesti rahvusväeosades 1917-1918

Olemasolevatel andmetel oli 1917. aasta suvel elus vähemalt 62 eestlasest Georgi kavaleri. Kaardiväekapten Eduard Lintropi kohta pärinevad viimased teated 1917. aasta veebruarist, mil ta teenis Pavlovi kaardiväepolgus pataljonikomandörina.⁵³ Rittmeister Peeter Korrolist on viimased andmed 1915. aastast ⁵⁴ ning alampolkovnik Konstantin Martsonist 1917. aasta sügisest.⁵⁵ Rahvusväeosades teenis ühtekokku 21 eestlasest Georgi kavaleri. Soovi tulla rahvusväeosadesse olid avaldanud ka 13. Jerivani grenaderipolgu komandör polkovnik Gustav Piilberg ning 266. polgu staabikapten Nikolai Rudson, kes aga Eestisse ei jõudnud.⁵⁶ Piilberg võitles Vene kodusõjas valgete poolel, olles muuhulgas Vabatahtlike armees Kaukaasia grenaderipolgu komandöriks. 1919. aasta sügisel haigestus ta tüüfusesse ja lasi ennast ühes Rostovi hospidalis maha.⁵⁷ Rudson oli 1920. aastal evakueerunud koos kindral P. Wrangeli armee riismetega Konstantinoopolisse ja otsis sealse Eesti esinduse kaudu võimalusi kodumaale pääsemiseks.⁵⁸

Rahvusväeosade formeerimisega tegelevad isikud olid 1917. aasta suvel-sügisel kontaktis veel vähemalt kolme eestlasest Georgi kavaleriga (Georg, Kanep, Lepik). Polkovnik Georg keeldus 1917. aasta aprillis vastu võtmast 1. Eesti polgu komandöri kohta, kuna oli seotud 470. Dankovski polguga.⁵⁹ Kindralmajor  Lepik valiti 1917. aasta suvel toimunud Eesti Sõjaväelaste II kongressil Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee etteotsa, kuid komitee töös reaalselt ei osalenud. Hiljem astus Lepik Punaarmeesse ning opteerus pärast Vene kodusõja lõppu Lätisse, kust ta oli pärit. Rahvusväeosade formeerimist käsitlevates materjalides figureerib ka Viljandist pärit 312. Vassilkovski polgu alampolkovniku August Parsmani nimi, kes samuti Eestisse ei jõudnud. ⁶⁰ Vene kodusõjast võttis Parsman osa kindral A. Denikini armee koosseisus, kus ta ülendati kindralmajoriks. Saanud 1919. aasta oktoobris raskesti haavata, suri ta saadud haavadesse.⁶¹

Suurem osa rahvusväeosades teeninud Georgi kavaleridest võttis osa ka Vabadussõjast. Vaid mõned vanad kaadriohvitserid lahkusid Eestist enne sakslaste tulekut 1918. aasta kevadel (polkovnikud Peeter Raudsepp, Jaak Rosenbaum, alampolkovnik August Kilk). Neist Kilk ja Raudsepp opteerusid hiljem Eestisse. Rosenbaum suri 1925. aastal Solovetsi vangilaagris.

Vabadussõjast võttis osa vähemalt 27 eestlasest Georgi kavaleri. Paljud neist näitasid seal ennast võimekate lahinguohvitseridena (Irv, Kubbo jt). Kolm Georgi kavaleri langes Vabadussõjas (Irv, Zimmermann, Prei) ning 19 autasustati Vabadusristiga. Pärast Vabadussõja lõppu jätkasid paljud Georgi kavalerid teenistust Eesti kaitseväes. 1927. aasta kaitseväe juhtivkoosseisu nimekirjas olnud seitsmest kindralist olid kaks ning 31 kolonelist 11 Georgi kavalerid.⁶²

^{Prikaaside koopiate jm materjalide eest kuulub koostajate suur tänu VRSAA vanemteadurile Valeri Šabanovile.}

* Tekst on muudetud ja täiendatud võrreldes Ajaloolises Ajakirjas nr 2, 1998 ilmunud Mati Kröönströmi artikliga "Eesti ohvitserid - Georgi ordeni kavalerid"
¹ Орден Святого Георгия. Петербург, 1833. С 3.
² Samas.
³ Русский Инвалид. 1915. С 227.
⁴ Высочайщие приказы. 1915. С 62.
⁵ Venemaa Riiklik Sõjaajaloo Keskarhiiv (VRSAA) F 2354, N 2, S 247, L 248, 249, 251.
⁶ VRSAA F 2152, N 2, S 257, L 228-229p.
⁷ VRSAA F 2152, N 2, S 257, L 66-67.
⁸ VRSAA F 2709, N 1, S 189, L 10p.
⁹ VRSAA F 409, N 1, teenistusleht (tl) 2399.
¹⁰ Veijo Meri. Mannerheim. Tallinn, 1997. Lk 78.
¹¹ Ераст Гиацинтов. Записки белого офицера. С-Петербург, 1992. С 51
¹² Валентин Дуров. Русские награды XVII - начала XX в. Москва, 1997. С 134.
¹³ Александр Керсновски. История Русской армий. Том 2. Москва, 1993. С 115.
¹⁴ Samas.
¹⁵ Дуров. С 152.
¹⁶ Latvijas armijas augustakie virsnieki 1918-1940. Riga, 1998. Lpp 41.
¹⁷ Георгиевские кавалеры. 1992. С 8.
¹⁸ Георгиевские кавалеры. 1993. С 8.
¹⁹ Дуров. С 149.
²⁰ Правительственный Вестник. 1915. С 224.
²¹ Дуров. С 149.
²² Военный Сборник. 1907. Т 4. С 276; Т 5, С 301.
²³ VRSAA F 409, N 1, tl 191-521.
²⁴ Военный Сборник. 1910. Т 7, С 251, 284; VRSAA F 408 список 6-514; F 409, N 1 tl 1466.
²⁵ Русский Инвалид. 1915. Но 125.
²⁶ Eesti Riigiarhiiv (ERA) F 534, N 1, S 89, L 15.
²⁷ Военный Сборник. 1907. Т 7. С 288.
^27a Vojennõi orden. ...2004, lk 361, 362, 366.
²⁸ Latvijas armijas. Lpp 16.
²⁹ Правительственный Вестник. 1914. Но 162.
³⁰ VRSAA F 409, N 1, tl 1829.
³¹ Приказ по 7. армий. 21.11.1917.
³² ERA F 495, N 7, S 5802, L 1; Sõdur. 1924. Nr 23. Lk. 12; Sõdur 1924. Nr 24-25. Lk 12.
³³ VRSAA F 409, N 1, S 78281, tl 25-603, L 1p.
^33a Prikaz po 8. armii. 19.12.1917.
³⁴ Vt. lähemalt Tõnu Tannberg. Lisandusi kindral V. Kappeli väejuhitee tundmiseks // Ajalooline  Ajakiri. 1998. Nr 2. Lk 65-72.
³⁵ VRSAA F 409, N 1, S 301-082.
³⁶ Eduard Grossschmidt. Suures heitluses. Tartu, 1937. Lk 407.
³⁷ Список офицерским чинам. 1910. С 630.
³⁸ Mati Õun. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. Tallinn, 1997. Lk 53.
³⁹ ERA F 495, N 7, S 2585, L 34p.
⁴⁰ ERA F 495, N 7, S 2585, L 67.
⁴¹ Высочайщие приказы. 12.06.1915.
⁴² Высочайщие приказы. 04.08.1916.
⁴³ VRSAA F 409, N 1, S 2399.
⁴⁴ Александр Керсновски. История Русской армий. Том 4. Москва, 1994. С 187.
⁴⁵ Samas. C 186.
⁴⁶ Высочайщие приказы. 04.08.1916.
⁴⁷ ERA F 495, N 7, S 1192, L 12.
⁴⁸ Высочайщие приказы. 24.04.1915.
⁴⁹ Высочайщие приказы. 28.07.1917.
⁵⁰ Высочайщие приказы. 02.06.1917.
⁵¹ Uldis Germanis. Oberst Vacietis und die lettische Schützen im Weltkrieg und in der Oktoberrevolution. Stockholm 1974. Lk 136.
⁵² Высочайщие приказы. 11.09.1917.
⁵³ Русский Инвалид. 1917. Но 134.
⁵⁴ Высочайщие приказы. 12.11.1915
⁵⁵ ERA F 534, N 1, S 89, L 15.
⁵⁶ ERA F R-1703, N 1, S 4, L 37.
⁵⁷ А. Попов. Воспоминание кавказкого гренадера. Белград, 1925. С 231-232.
⁵⁸ ERA F 45, N 1, S 93, L 107-108.
⁵⁹ ERA F 534, N 1, S 23, L 86.
⁶⁰ ERA F R-1703, N 1, S 4, L 79.
⁶¹ Vaba Maa. 1920. Nr 253.
⁶² ERA F 497, N 2, S 746a.