Võim, usk ja kirjasõna siin- ja sealpool Rootsi aega

Koostanud Katre Kaju

Peatoimetaja Tõnu Tannberg
Tegevtoimetaja Katre Kaju
Toimetuskolleegium: Liisi Esse (Stanford), Jürgen Heyde (Leipzig), Enn Küng, Lea Leppik, Ago Pajur, Ulrike Plath, Kai Tafenau, Helina Tamman, Bradley Woodworth (New Haven)

ISSN 2585-5654

Väljaanne on refereeritav ja indekseeritav EBSCO Publishing andmebaasis.

Toimetanud: Katre Kaju
Resümeed tõlkinud: Ain Rada
Resümeed toimetanud Ain Rada ja Martin Klöker
Kujundanud Helina Tamman

Saateks

Ajalookirjutuses ja laiemalt on tavaks ajastuid või perioode dateerida konkreetsete (poliitiliste) sündmuste kaudu, mis markeerivad kas võimu vahetumist või mõnd suuremat ühiskondlikku muutust. Selliste epohhiloovate sündmuste sügavam mõju ilmneb aga järk-järgult. Eriti selgelt paistab see välja nt reformatsiooni puhul, mida enamasti vaadeldakse veel keskaja raames, kuid mis tõi endaga kaasa muutusi ühiskonna kõikidel tasanditel, mõjutades paljuski ka seda, milliseks kujunes Rootsi aeg ja millisena seda näeme. Reformatsiooni ja Rootsi võimu alla mineku mõjul tekkisid ja kadusid institutsioonid, muutusid võimu- ja omandisuhted ning haridusolud, ühes viimasega — või ka tänu sellele? — kasvas kirjasõna levik ja tarbimine, kui nimetada vaid mõnda. Samamoodi tõi muutusi kaasa poliitilise võimu vahetus 18. sajandi algul, kui Eesti alad läksid Venemaa koosseisu ja algas kaks sajandit kestnud Vene aeg.

Nimetatud ajastupiiridele ongi pühendatud käesolev kogumik, kuhu koondatud artiklitest aimub mitmekihiline pilt Rootsi aja algusest ja lõpust ning neile eelnenud ja järgnenud kümnenditest. Enamik käsitlusi puudutab 16. sajandit ja 17. sajandi algust, peegeldades ühelt poolt uurimisseisu, teiselt poolt aga uurijahuvi laiemaid suundi. 18. sajandi esimene pool ei paelu meie uurijaid kaugeltki nii palju kui kaks varasemat aastasada, erandiks vaid mõned teemad, nagu nt 1710. aasta kapitulatsioonid ja õigusküsimused laiemalt, kirikuasjad või keeleküsimused. Sajandi teine pool näib uurijatele märksa rohkem huvi pakkuvat, eelkõige tänu eri valdkondades aset leidnud suurematele ja selgepiirilistele muutustele.

Võimu- ja usuküsimused on Rootsi aja kontekstis kahtlemata ühed olulisemad, millele on ajalookirjutuses tähelepanu pööratud, ning neist ei saa üle ega ümber selleski toimetiste numbris. Nii on Madis Maasingu artiklis «Alati mõjukamate isandate tahte täitja? Tallinna piiskopi roll markkrahv Wilhelmi kirjavahetuses (1530–1561)» küsimuse all Tallinna piiskoppide positsioon Liivimaa poliitilises süsteemis. Kui siin käsitletakse pikemat perioodi reformatsioonijärgsel Liivimaal, siis Kari Tarkiainen keskendub oma artiklis «Rahu Rootsile, sõda Liivimaale — Sten Eriksson Leijonhufvudi saatkond 1557. aastal Venemaal» ühele sündmusele, mis andis Vene tsaarile viimaks võimaluse alustada sõda Liivimaa vastu, päädides uue poliitilise võimu ajastuga Eestimaal.

Uus võim tõi kaasa uued omandisuhted: kuidas ja milleks Rootsi riik kasutas tema kätte langenud maavaldusi 17. sajandi algul, sellest kirjutab Ülle Tarkiainen oma artiklis «Läänistamise vormid ja läänide saajad Eestimaal 1600–1630». Siit nähtub, et sageli läänistati sõdade, nälja ja epideemia tõttu tühjunud maid lootuses, et uued omanikud-valdajad need üles hariks; Rootsi aja lõpuks oli situatsioon teine — riik oli paljud omal ajal läänistatud maad tagasi võtnud ja uuesti välja rentinud. Marten Seppel näitab oma käsitluses «Laiuse mõisa nälja- ja sõjakahjud Rootsi aja lõpul (1695–1704)», kui tugevalt mõjutasid 1695.–1697. aasta Suur näljahäda ning kuningas Karl XII ja ta armee talvekorteris olek, aga ka Vene väe rüüsteretk ühe rendimõisa ja selle talupoegade majanduslikku kandejõudu. Artikli lisana on eraldi lehel avaldatud 1701. aastast pärit detailne plaan, mis näitab, millistesse mõisatesse ja küladesse olid Karl XII väeüksused talveks majutatud.

Selle kogumiku kolmas teemaplokk on seotud trükistega, mis kuulusid Tallinna eraisikutele ja oletatavasti Oleviste kiriku raamatukogule ning mida levitati Euroopas üha laieneva lugejaskonna uudishimu ja sensatsioonijanu rahuldamiseks. Kui enamasti pärinevad meie teadmised ajalooliste (era)raamatukogude kohta mitmesugustest nimestikest, siis Kaspar Kolk läheneb sellele teemale trükiste endi kaudu. «Teoloogiast astroloogiani. Reformatsioonijärgse kolmveerandsajandi tallinlaste säilinud raamatuid» on põgus, kuid infotihe sissevaade sellesse, kuidas konkreetsetele isikutele kuulunud teoste põhjal muutus 16. sajandi Tallinna lugejate-raamatuomanike profiil, mis teosed kuulusid nende lugemislauale ning kuidas neid väärtustati ja kasutati. Tiiu Reimo aga annab oma artiklis «Teated näljahädast Liivimaal 17. sajandi alguse trükisõnas» ülevaate saksa kultuuriruumis ja Inglismaal ilmunud Liivimaa-ainelistest uudislehtedest, paigutades need laiemasse kultuuriloolisesse konteksti. Seni teadaolevad 13 näljahäda-teemalist uudislehte sisaldavad vaid nelja teksti, mida eri paigus ümber trükiti. Anu Schaper seevastu tutvustab artiklis «Tallinna vanimast noodikataloogist» 17. sajandi algul tõenäoliselt Oleviste kiriku raamatukogule kuulunud muusikatrükiseid. Nende hulgas oli nii ilmselt linnakoolis õppeotstarbel kasutatud kogumikke, moodsat kiriku- ja ilmalikku muusikat kui ka tantsumuusikat, mida linnamuusikuil sobis mängida nt pulmapidudel, näidates Tallinna muusikaelu tunduvalt mitmekesisema ja sooliidsemana, kui varem arvatud.

Nimetatud noodiloend kuulub raamatukataloogi, mis tõenäoliselt kajastab vaid osa 17. sajandi alguskümnenditel Oleviste raamatukogule hangitud trükistest ning mille kirjapanekut on seostatud 1606. aastal koostatud kirikukorras sätestatuga. Selle kirikukorra saamisest, eeskujudest ja sisust annabki ülevaate Lea Kõiv artiklis ««Kõigi maade ja linnade kiiduväärsel eeskujul...». Tallinna 1606. aasta kirikukord». Kuidas mõjutas reformatsioon osa naiste seisundit ühiskonnas ehk ühe institutsiooni kadumisest ja teise tekkimisest-arenemisest kirjutavad Tiina Kala ja Inna Põltsam-Jürjo oma artiklites «Tuulte pöörises: Liivimaa tsistertslaste nunnakloostrid reformatsioonisajandil» ja «Pastoriprouad 16.–18. sajandil». Neis käsitlustes avaneb pilt naiskloostrite kohati aeglasest hääbumisest, konfessionaalsetest vastuoludest ja pastoriprouade elu eri tahkudest, alustades neile pandud ootustest ja kohustustest ning lõpetades abinõudega, kuidas vältida pastorileskede ja nende laste vaesusesse langemist. Kui reformatsiooni algul oli pahaks pandud naiste tahtevastast kloostrissepanekut, siis ega pastoriprouaks hakkaminegi alati vabast tahtest sündinud, vaid oli sageli, eelkõige aadlineidude puhul, tingitud samasugustest praktilistest-majanduslikest kaalutlustest. Kogumiku lõpetab Piret Lotmani käsitlus «Ingerimaa luterlik kirik ja Põhjasõda», mille keskmes on Ingerimaa maakirikute ning Narva ja Peterburi luteri kirikute erinev käekäik Põhjasõja ajal ja järel. Siit nähtub ka põgusalt, kui erineva tee ja eesmärgi olid pärast Põhjasõda valinud Ingerimaa ning Eesti- ja Liivimaa kirik, seda hoolimata sellest, et kõigi nende piirkondade kirikuelus oli oluline roll täita pietistidel.

Eriilmelistest teemadest hoolimata sisaldavad siinsed artiklid mitmeid kokkupuutepunkte, kohati ootamatuidki, pakkudes ühelt poolt äratundmisrõõmu, teiselt poolt ainest edasisteks mõtisklusteks. Seniks head lugemist!