4. mail kell 17 peab ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur Rahvusarhiivi peahoones Noora (Nooruse 3, Tartu) loengu autonoomiaseadusest.

Eesti ajaloos tuntakse autonoomiaseadusena Venemaa Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917, mille saamist on tavapäraselt seostatud Peterburi eestlaste kuulsa massimeeleavaldusega. Kuid mõistagi oli autonoomiaseadusel märksa pikem eellugu. See ulatub vähemalt 1905. aastasse, mil hakati nõudma autonoomiat, või koguni Carl Robert Jakobsoni aegadesse, kui kerkis päevakorrale eestlaste asualade ühendamine.

Autonoomiaseadust teataksegi esijoones seoses Lõuna-Eesti maakondade liitmisega senise Eestimaa kubermangu külge. Sellest olulisemgi oli aga esimese demokraatlikult valitud Eesti rahva esinduskogu — Maanõukogu — moodustamine. Maanõukogu võttis üle nii kubermanguvalitsuse kui rüütelkondade asutuste ülesanded, asjaajamise ja varad, kujunedes kohalikuks tähtsaimaks võimukeskuseks. Kuigi autonoomiaseaduse koostajad ja rakendajad ei mõelnud veel iseseisva Eesti riigi loomisele, oli see tagantjärele-pilguga vaadates ometi esimene samm teel omariikluse suunas.

Loeng on osa Rahvusarhiivi ja Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuuri koostöös ette valmistatud sarjast „Keerdkäigud“. Loengusari mõtestab Eesti iseseisvumisprotsessi olulisi murrangusündmusi, meie omariikluse alusdokumente ning sel ajal ajalooareenil tegutsenud isikute valikuid tollaste poliitiliste olude keerdkäikudes.