Sõda ja ühiskond aastatel 1918–1920

Peatoimetaja Tõnu Tannberg
Tegevtoimetaja Katre Kaju
Toimetuskolleegium: Liisi Esse (Stanford), Jürgen Heyde (Leipzig), Enn Küng, Lea Leppik, Aleksander Loit (Uppsala), Ago Pajur, Ulrike Plath, Kai Tafenau, Helina Tamman, Bradley Woodworth (New Haven)

ISSN 2585-5654

Väljaanne on refereeritav ja indekseeritav EBSCO Publishing andmebaasis.

Toimetanud: Katre Kaju
Resümeed tõlkinud: Peeter Tammisto ja autorid
Kujundanud Helina Tamman

Saateks

1918. aasta veebruaris väljakuulutatud Eesti Vabariik sai omariiklust üles ehitama asuda alles pärast Saksamaa sõjalist kokkuvarisemist sama aasta novembris, kui seaduslik võim Ajutise Valitsuse näol hakkas sisuliselt tegutsema, seistes silmitsi ohuga, et bolševistlik Venemaa võib iga hetk noore riigi vastu sõjategevust alustada. See oht saigi reaalsuseks 28. novembril Punaarmee sissetungiga Eesti territooriumile. Algas sõda, mida saame õigusega nimetada Vabadussõjaks, kuna selle võitmine tagas meie omariikluse püsimajäämise.

Omariikluse sünniperiood ja Vabadussõda on senises ajalookirjanduses üsna palju tähelepanu leidnud. Kuid see ajastu väärib endiselt värsket uurijapilku, mistõttu ongi siine kogumik pühendatud tollaste, saja aasta taguste sündmuste ja arengute käsitlemisele. Kogumiku artiklid ei keskendu üksnes Vabadussõja sõjalisele küljele, vaid neis analüüsitakse seda teemat laiemas raamistikus, võttes vaatluse alla riigikaitse korraldamise sõja eel, välisabi diplomaatilised ja sõjalised aspektid, koolinoorte osaluse sõjas, sõjaaegse ühiskonna sisepoliitilised arengud ja muud senises erialakirjanduses tähelepanuta jäänud kitsamad uurimisküsimused.

Saksa okupatsioonivõimu kokkuvarisemise järel võimu enda kätte võtnud Ajutise Valitsuse üks olulisemaid ülesandeid oli riigikaitse korraldamine, et vastu seista Punaarmee võimalikule sissetungile. Ago Pajur analüüsibki põhjalikus uurimuses detailselt Vabadussõjale eelnenud lühikesel perioodil (11.–28. novembrini) selleks rakendatud meetmeid, keskendudes põhiliselt kaitseväe loomisele, kuid kõrvale ei jäeta ka Kaitseliidu organiseerimist ning välisabi taotlemise küsimust. Sõja alguseks oli Eesti riigikaitse korraldamine alles algusjärgus ja samal ajal tuli vaenupooltel arvestada olukorraga, kus Saksa väed ei olnud veel Eestist lahkunud. Saksa okupatsioonivägede rolli Vabadussõja alguses käsitleb Mati Kröönström, kes näitab oma artiklis, et nende kohalolek aeglustas Punaarmee pealtungi sõja algul. Ühtlasi tuuakse esile ka seni ajalookirjanduses vähe tähelepanu leidnud tõsiasi, et Vabadussõja alguses tegi Eesti sõjavägi sakslastega sisulist koostööd.

Pikemas vaates ei saanud Ajutine Valitsus Saksa vägede toetusega arvestada. Seetõttu pandi õigustatult suuri lootusi välisabile, kusjuures Eesti üheks kõige olulisemaks liitlaseks Vabadussõjas sai Inglismaa. Ent needki liitlassuhted kujunesid üle kivide ja kändude. Kogumiku järgmistes uurimustes käsitletaksegi seda teemat lähemalt. Hent Kalmo artikkel on pühendatud Briti laevastiku Eesti vetesse saabumise diplomaatilisele eelloole ning Arto Oll analüüsib paljuski uudsele arhiiviainesele tuginedes Suurbritannia valitsusringkondade seisukohti Eesti abistamise küsimuses ning Briti eskaadri tegevust Soome lahes aastatel 1918–1919.

Välisabist poleks aga mingit kasu olnud, kui Punaarmeele poleks suudetud rindel vastu seista. Kuna Rahvaväe mobiliseerimine kukkus sõja alguses sisuliselt läbi, siis hakkasid lahingutegevuse algfaasis võtmerolli etendama vabatahtlikud. Eriline koht kuulub siin kindlasti vabatahtlikest koolipoistele — õppursõduritele, kes ilma igasuguse sõjalise ettevalmistuseta suundusid otse koolipingist kõhklusteta rindele. Merike Jürjo artikkel võtabki ülevaatlikult kokku õppursõdurite osaluse ja selle tähtsuse Vabadussõjas. Peale selle loodi sõja alguses vabatahtlikest eripalgelisi väeüksusi, nagu nt Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva jmt, millest üks omapärasemaid oli USA kodaniku Henry C. Reissari formeeritud Scouts-väeosa. Sellest Ameerika irregulaarsete skautväeosade eeskujul ja välisriigi kodaniku eestvedamisel moodustatud väeosast, selle juhi tegevusest ja hilisemast vastasseisust sõjaväevõimudega saab põhjaliku ülevaate Peeter Kaasiku artiklist. Autor kummutab mitmed senises ajalookirjanduses käibel olevad seisukohad Reissarist kui aferistist.

Otsese sõjategevuse temaatika on kogumikus esindatud eelkõige 1919. aasta alguse sündmustega. Urmas Salo käsitleb oma artiklis Punaarmee lüüasaamist 1919. aasta jaanuari keskel Lõuna-Eestis ning selle mõju olukorrale Lätis. Võtmesündmuseks oli siin Tartu ootamatu vabastamine 14. jaanuaril 1919 — see välistas Punaarmee lõunast kavandatud pealetungi Põhja-Eestisse ning nõrgestas Punaarmee jõude Kuramaal. Jaak Veske aga annab ülevaate 1919. aasta jaanuari keskel Viru rindel toimunud lahingutest, mis päädisid Jõhvi kui olulise teesõlme vabastamisega.

Iga sõda toob esile ühiskonna sisemised pinged. Mõistagi ei olnud erandiks ka Vabadussõda, kus pikka aega tuha all hõõgunud vimm eestlaste ja baltisakslaste vahel lahvatas teravaks vastasseisuks. Mart Kuldkepp analüüsibki oma artiklis Vabadussõja ajal Eesti ametivõimude eripalgelisi survemeetmeid baltisakslaste ja nende poolehoidjate vastu, asetades need tollase avaliku arvamuse konteksti. Üldist käsitlust rikastavad mitu juhtumiuuringut konkreetsete järelevalvemeetmete rakendamisest. Pinged avaldusid ka riikluse ülesehitamise protsessis, mille üheks rajajooneks olid 1919. aasta aprillis toimunud Asutava Kogu valimised. Nendest võtsid osa kõik poliitilised jõud ühe erandiga. Nimelt jäid valimistest kõrvale kommunistid, kes selle asemel tulid avalikkuse ette lendlehe vormis protestinimekirja — ristilöödud töörahva nimekirjaga. Ühtlasi kutsusid kommunistid kõiki klassiteadlikke inimesi selle poolt hääletama. Selle nimekirja, kuhu oli kantud 120 inimese — nn valge terrori ohvri — nimed, kokkupanemise taustast ja isikulisest koosseisust annab ülevaate Mari-Leen Tammela põhjalik artikkel. Lisana on publitseeritud ka kõneksolev nimekiri koos seda saatnud üleskutsega.

Sõda jättis tugeva pitseri tsiviilühiskonna tavapärasele toimimisele. Majanduselu allutati sõja vajaduste rahuldamisele, mis eelkõige tähendas sõjaväe ja elanikkonna varustamist toiduainete ja muu vajalikuga. Maie Pihlamägi selgitab faktirohkes uurimuses, mil moel Esimese maailmasõja aegse majanduslaose kaasavaraks saanud Eesti riik Vabadussõja tingimustes oma majanduselu ja rahaturu korraldamisega hakkama sai. Noorele riigile oli suur väljakutse ka meditsiiniabi korraldamine sõja tingimustes. Anna Rinaldo käsitlebki seda teemat, koondades oma tähelepanu eelkõige kolme olulise organisatsiooni — Eesti Sõjavägede Tervishoiuvalituse, Ühistöö ja Eesti Punase Risti — tegevusele.

Iga sõjalise konflikti keskmes on inimene. Kui tavapäraselt pööratakse enim tähelepanu ohvitseridele ja sõduritele, siis sageli unustatakse n-ö rinnet toetavates struktuurides rakendatud inimesed ja nende roll sõjas hoopis ära. Seetõttu on kindlasti uudse probleemiseadega Toivo Kikkase artikkel väeosade, täpsemalt esimeste formeeritud polkude majandusülematest, kes vastutasid oma väeosade majandusala korraldamise eest Vabadussõjas. Läbi isikuloolise käsitluse markeerib autor ära ka üldisemad probleemid, mis majandusalal esile kerkisid. Võit Vabadussõjas sepistati suurte ohvrite hinnaga. Sõjas kaotas eri põhjustel elu ligikaudu 6500 inimest, kellest praegu teadaolevatel andmetel 256 olid ohvitserid või ohvitseri staatusele vastavad Eesti Rahvaväes teeninud juhid, nende hulgas ka üks naine — arst Anna Ainson. Kogumiku viimases artiklis võtabki Jaak Pihlak kokku pikaajalise uurimistöö tulemused ja kirjeldab detailselt Vabadussõja kaotusi ohvitserkonnas. Sealjuures ei piirdu autor vaid arvandmete analüüsiga, vaid annab ülevaate langenud ohvitseride sünnikohtadest, päritolust, rahvusest, hariduslikust taustast ja auastmetest ning osutab edasise uurimistöö vajadusele.

Lõpetuseks on hea meel tõdeda, et siinse kogumiku kaante vahele on tee leidnud väga erinevatele ja uudsetele teemadele pühendatud artiklid, mille autoriteks on nii kogenud kui ka alles oma uurijatee alguses olevad teadlased. Eelöeldut tasub lugejal silmas pidada, kuid koostajana olen veendunud, et kogumik tervikuna käsitleb Vabadussõja teemat mitmest uuest vaatenurgast ning on oluline panus selle sõja historiograafiasse.

Tõnu Tannberg