Shopping Cart (0)
Sarja peatoimetaja Tõnu Tannberg
Koostanud Ago Pajur ja Tõnu TannbergToimetaja Katre Kaju
Küljendaja Helina Tamman
Kaanekujundus: Kalle Müller
Raamatu väljaandmist on osaliselt toetanud kaitseministeeriumi rahastatav teadusprojekt «Eesti sõjaajalugu maailma sõjanduse arengute kontekstis».
Eesti iseseisvumise protsessi (1917–1920) oluline osa oli rahvusväeosade loomine 1917. aastal. Rahvuslike väeosade loomise küsimus oli eesti sõjaväelaste ja seltskonnategelaste seas päevakorrale kerkinud juba Esimese maailmasõja alguses, eriti pärast seda, kui lätlastel õnnestus 1915. aastal saada keskvalitsuselt luba formeerida kütipolke. Tegelike sammudeni aga jõuti siiski alles pärast keisrivõimu kukutamist 1917. aasta veebruaris-märtsis, mil monarhia üks olulisemaid tugisambaid — keiserlik armee — hakkas järk-järgult lagunema.
Rahvusväeosad olid omariikluse idee teostumisel oluline tegur. Rahvusväeosade loomine võimaldas kodumaale koondada enamiku Vene armees teeninud eesti sõduritest ja ohvitseridest, kelleta oleks hilisema Eesti kaitseväe loomine ning areng olnud mõeldamatu. 1917. aasta keerulises sisepoliitilises ja sõjalises olukorras olid rahvusväeosad ühiskonda stabiliseeriv jõud, kindlustades teed omariiklusele. Vabadussõja puhkedes aga said rahvusväeosades teeninud ohvitserid ja sõdurid loodava sõjaväe tuumikuks, millega saavutati võit rindel ja kindlustati lõplikult omariikluse püsimajäämine.
Meie senises ajalookirjanduses on Vabadussõja temaatika tõrjunud tagaplaanile Esimese maailmasõja uurimise. Aga rahvusväeosad olid üks väheseid Eestiga seotud Esimese maailmasõja teemasid, mida sõjaeelses Eesti Vabariigis küllaltki ulatuslikult käsitleti. 1920.–1930. aastatel ilmus perioodilistes väljaannetes (ajakirjad Sõdur, Kaitse Kodu jms) arvukalt ka väiksemaid uurimusi ja mälestuskilde rahvusväeosade loomise kohta, lisaks üllitati aastatel 1935–1938 kolm numbrit «Rahvusväeosade albumit». Tänaseks on need tekstid paljuski unustusehõlma vajunud ning uuemates uurimustes vähe kasutamist leidnud.
Käesoleva kogumiku eesmärk ongi koondada ühtede kaante vahele ja tuua tänapäeva lugejani sisukaim osa 1920.–1930. aastatel rahvusväeosade kohta kirjutatud artiklitest ja mälestustest. Seega on tegemist omamoodi antoloogiaga sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmunud parimatest artiklites ja mälestustest. See väljaanne on jätk varem sarjas «Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost» rahvusväeosade teemal ilmunud allikapublikatsioonidele.
Kogumiku juhatab sisse Ago Pajuri põhjalik ülevaade erinevate rahvuste väeosade loomisest Vene armees, mis annab vajaliku tausta, mõistmaks paremini ka eesti rahvusväeosade loomise protsessi aastatel 1917–1918.
SISUKORD:
Saateks
Ago Pajur. Rahvusväeosad Vene armees 1914–1917
I. RAHVUSVÄEOSAD: ÜLDINE ÜLEVAADE
Jüri Hellat. Miks ja kuidas lõime oma rahvusväe
Oskar Kurvits. Eesti rahvusväeosad 1917.–1918. aastal
Konrad Rotschild. Eesti rahvuslikkude rügementide formeerimine 1917. aastal
Kindral E. Põdderi mälestusi
Jüri Saaliste. Eesti rahvusväeosi rajamas
Välisminister Jaan Tõnissoni aktusekõne
II. ORGANISATSIOONID JA KONGRESSID
Georg Lagus. Sõjaväeliste ja seltskondlike organisatsioonide tegevus eesti rahvusväeosade loomisel
[Karl Laurits]. Jooni 12. Armee Eesti Sõjaväelaste Liidu tegevusest
Oskar Kurvits. Esimene eesti sõjaväelaste kongress 1.–4. juulini 1917. aastal
Oskar Kurvits. Kolm kongressi
Oskar Nõmmela. Tallinna Eesti Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu
III. ESIMESED VÄEOSAD
1. eesti jalaväepolk
Oskar Kurvits. 1. eesti polk Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel Haapsalus
Oskar Kurvits. 1. eesti polk Saksa okupatsiooni päevil 21. veebruarist 13. aprillini 1918. aastal
Oskar Kurvits. 1. eesti rügement (Tallinn 12. aprill 1917 – Haapsalu 13. aprill 1918)
Aleksander Tõnisson. 1. eesti rahvuspolgu formeerimine ja tegevus 1917. aastal. Lühike ülevaade
Peeter Kann. Muhumaa operatsioon
Eesti tagavarapataljon
Oskar Kurvits. Eesti tagavarapataljoni asutamise päevilt
Ernst Leithammel. Mälestusi eesti tagavarapataljoni asutamisest Tartus 1917. aastal
Hengo Tulnola. Võru eesti pataljon (15. november 1917 – 24. veebruar 1919)
Tallinna üksik eesti jalaväepolk (3. eesti polk)
Hengo Tulnola. Tallinna eraldi pataljonistIII üksiku jalaväepataljonini
Artur Sälg. 3. eesti polgu tegevusest iseseisvuse väljakuulutamise aegadel
IV. EESTI DIVIIS JA SELLE VÄEOSAD
1. eesti jalaväediviis
Kuidas loodi esimese eesti diviisi staap, mis sai aluseks iseseisva Eesti sõjavägede staabile
Oskar Kurvits. Esimese eesti jalaväediviisi ja Eesti Sõjavägede Staabi loomisest 1917.–1918. aastal
Bernhard Moik. Esimese eesti diviisi algupäevilt
2. eesti jalaväepolk
Johan Unt. Mälestusi 2. jalaväerügemendi algpäevilt
Villem Jakobson. 2. eesti polgu loomise päevilt Viljandis
Lucius Treiberg. 2. eesti polgu III pataljoni ajalugu. Pärnu eesti pataljon
4. eesti jalaväepolk
Hendrik Vahtramäe. 4. eesti jalaväepolk 6./19. detsembrist 1917. aastal kuni 5. aprillini 1918. aastal
Valter Lents. 4. polk enamlaste kukutaja ja Eesti Vabariigi väljakuulutaja Paides
Eesti diviisi eriväeosad
Jaan Riisenberg. Eesti ratsavägi 1917. aastal ja temaga ühenduses olevad sündmused
Georg Leets. 1. eesti suurtükiväebrigaad 13. detsembrist 1917 – 5. aprillini 1918 397
Artur Normak. Mälestusi eesti inseneriväe tekkimisest
Isikunimede register