Kaebaja Hans Woorimees kaebab, et tema poeg kes Maunus Mustekanti juures karjatseks, on lasknud, kogemata magama jäedes härja wilja wäljale, selle peale tulnud perenaene Mari ja peksnud teda wäga palju, mis peale poiss koju tulnud.

Kaebataw Mari Mustekant ütleb, et tema on näinud et loomad kõik wiljas on ja poiss magan, siis on ta weikese witsaga teda korra löönud, küsides: kus loomad on. Poiss ei ole sest wäljagi teinud ja maganud edasi, siis löönud ta kolm korda teda weikese witsaga, mida ta ka kohtus ette näitas. Seepeale tõusnud poiss üles ja wandunud ja läinud ära, wanemate juurde, ehk küll Mari Mustekant teda tagasi kutsunud ja temale enne minekut weel süüa pakkunud, aga ei ole tulnud, iga pole ka ta wanemad sellepärast tulnud rääkima ja peremees on isi pidanud kibedal töö ajal karjas käima.

Kohus mõistis: Et Hans Woorimehe poeg selle wäikese trahwi pärast ära jooksis, ja wanemad teda ka tagasi ei wiinud, jäeb karjapoiss, et ta pooles suwes on ära jäenud ilma palgata, ainult poole kaubeldud riidest ta saab ja selle poole jagu riidest on ta juba kätte saanud enamist, nii et Mari Mustekant weel kolm küünart püksi riiet tale annab. Ja selle poisi isa Hans Woorimees peab oma pojale 5 witsahoopi andma, et ta nii hooletu omas ülesandes ja sõnakuulmata on.