Astus kohto ette Leno Otter minna kaeban: Aleksander Siiberg ei anna mitte minno rättikud kätte, minna wahhetasin oma öega (rättikud) ühhe surerättiko 1869 aasta sees mis 5 rubla maksis. Minno ödde surri ärra ja laps surri ka ärra, ma mitte ei tahha omma nappo tööd teiste kätte jäta, olgi mo õe asjad kül ta kä, neid ma ei hakkagagi noudma, kui omma rättikud mis just mo ommad on.

Tunnistus: Tina Kreits; minna tunnistan sedda selgeste, et need ta omma willad ollid, ma ollin siis nende jures tüdrukoks, willo olli 15 neis käis perrenaise wend linnas krasimas, keik  said rättikutteks ketratud, ja said Koddilas hoiutud, kolm suurt ja üks weike.

Pühhapä Kadrina käis kirrikus ja aias perrenaise peale ommale ühhe rättiko wahhetada, perrenaine ei tahtnud wahhetada, aga ütles öe polest ma ommetigi wahhetad, et sul kül sandim on kui mul.

Astus ette Aleksander. Minno saana naise õdde pärrib mino käest ühhe rättiko, ütleb et naad on rättikud wahhetand, ja sest wahhetamisest ma ei tea ühti; tüdruk tulli ja tahtis tagganeda, ma ütlesin, mis tagganemist ennam surnuga on. 

Tunnistus Marri Leiman: ma läsin sannast toa jure, Kadrina kerutas ne rättiko narmaid, ja käsksis mind omma tütrele ärra võta, ja said Koddilas hoiutud.

Tunnistus: An Mülkam, Kadrina ütles: osta minno uus rättik ärra, ma ei tahtnud siis mitte osta, pärrast moisa Marri tahtis osta, Kadrina ütles, et ta on sedda öe kätte annud, praego ei tea ma mitte kas se on alles voi on se jubba müdud; pärrast ta ütles meie lasksime Abrami perrenaisega Koddilas rättikuid tehha, kolm rättikud, kaks naela willo kaddus ärra.

Kogukonna kohhus on moistnud: et A. Sibberg peab se wahhetatud rättik taggasi L. Otteri kätte andma. 

Pea kohtumees: Prits Weitenberg

I Jürri Talkop

II Mihkel Waartberg