Kohtu ette astus Johan Kõõrw ja kaebas: Mul on mõisa walitseja, Rhederi, käest wana wõlga saada mis juba (kaheksa) 8 aastat seisnud. Aga et walitseja seda muidu kätte ei maksa, nõuan ma seda kohtu läbi. Mina laenasin esiti walitseja käest 100 (sada) rubla raha mis ma kahe kuu ja üheksa päewa pärast tagasi maksin ja selle eest wõttis ta mu käest 3,20 kop. (kolm rubla kakskümmend kopik). Pärast laenas walitseja mu käest 130 rbl. (sada kolmkümmend rubla) mis ta ka kahe kuu ja kaheksatöistkümne päewa pärast tagasi maksis, aga intressid on täna päew minule wälja maksmata.

Siis sai walitseja, Rheder, ette kutsutud ja ta ütles: "Raha mina ei ole su käest mitte kopikastki laenand." Nimetud Johan Kõõrw wastas: Sina tellisid mind raha ligi wõtta kui ma mõisa pidin tulema mis ma ka tegin ja su oma toas andsin ma raha su kätte mille wastu sa mulle wõlakirja ka andsid ja seda sa kiskusid isi lõhki ka, minu toa ukse ees, kui sa raha tagasi maksid, üteldes: Intressid ma seekord ei maksa! küll ma edaspidi seda tasun" . . . aga tänapäew on see tasumata.

See peale ütles walitseja: Härra laseb küsida, kust sa need linnud wõtsid mis sa härrale oled wiinud? ja kas sul luba on annud sealt üle heinamaad käia, kus teed põle antud? Kõõrw wastas: Ütle sa mulle kust sa selle piirituse wõtsid mis sa Raadiku Kõrtsimehele wiisid, ja need 2 (kaks) nahka siis ma ütlen ka kust ma need linnud wõtsin. Rheder ütles: Sina isi oled wiinud.

Siis kuulas kohus järele Härra käest ja leiti et härra ei olnud walitsejat käskind neid asju küsida. Piirituse pärast käskis härra kõrtsimehe käest järele küsida, protukolli kirja panna ja edasi saata.

Jääb töiseks kohtupäewaks.