Kohtu ette astus Hans Saarlin ja kaebas: Kahe nädali eest wõtsin ma Raadikul kortli wiina, tõmbasin kolmerublase raha tükki taskust wälja ja pidin wiina kortli ära maksma, kui Johan Wälla astus wahele, tõmbas raha mu käest ära ja kiskus seda katki ning wiskas põrandale, sellepärast et tema kauples mind kewade omale sulasiks ja andis mulle üks rubla käsiraha. Pärast ma küsisin ta käest raha laenata, aga ta ütles: Sa sured ära, kes siis mu raha wälja maksab. Ma olen ka töise parema sulase kaubelnud juba ja ka alama palgaga, sa võid minna. Nüüd tema nõuab ma pean rubla rubla kõrva maksma, sest et mina olla taganenud.

Siis kutsuti Mihkel Passelmann ette, kes Hans Saarlini tunnistuse järel, seda olla pealt näind, ja see tunnistas: Saarlin ja Wälla olid mõlemad purjus, ja kui Saarlin raha taskust wälja wõttis, et pidi wiina ära maksma, tõmbas Wälla seda ta käest ära, kiskus nurgast tükki ära ja wiskas wastu maad.

Kohus mõistis: Hans Saarlin maksab Johan Wällale kätte, mis ta tema käest on wõtnud ja üks (1) rubla walla laeka (et ta enne põle Wällale ta nõudmise peale, seda ära tasund) ja Johan Wälla maksab ka üks (1) rubla walla laeka, et ta Saarlini raha katki kiskus.

(Raha sai wälja maksetud ja kohus on täidetud.)