Mõtsaessand Markus, Kastrest, andis tänna omma hobbese wargusse asjun Jaan Brunnowi wasta, ülles: et Kurristalt Jaan Kurg olla tadnu temma kahhe pojale kõnnelda, ni kui Karl Kõima, Jaan Brunhofi seltsimees, temmale kõnnelnu, olla Jaan Brunhof, üttelnu:"minna tahtsin sedda Markusse hobbest jo Melliste kõrtsi ees, kui ta kõrtsin käis, ärrä wõtta, kui temma emmand olles päält ärrä läinud. Ta palluda (Karl) Jaan Kurge ärrä kulata, ehk saas selle asja selletussest tunnistuset.

Kutsuti ette:

Jaan Kurg, kes wabbandas küssimisse päle, minna ei tija asjast middagi, minna olli wina sanu, nink ei ei tija mis minna lorrasin, ehk mitte, egga minna es olle tark, et minna teedsin mis su kõnnele. Ta olla wanna inniminne ja pä wallu käip, selleperrast ei olle melen mis su lorrasi.

Moisteti: Et se assi parremba tunnistusse kulamisse perrast weel polele.

Se otsus sai k. k. käujile kulutud.

Pä kohtomees Karl Tattrik

Kohtomees Hendrik Thür

Kirjotaja F. Thal <allkiri>