Rahvusarhiivi loengusari 2017–2020

Rahvusarhiivi ja Tartu ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuuri koostöös ette valmistatud avalik loengusari analüüsis ja mõtestas Eesti iseseisvumisprotsessi olulisi murrangusündmusi, meie omariikluse alusdokumente ning ajalooareenil tegutsenud isikute valikuid tollaste poliitiliste olude keerdkäikudes.

Rahvusarhiivi püsiekspositsiooniga «Keerdkäigud» lõimunud loengusari toimus veebruarist 2017  kuni veebruarini 2020.

2020

Loengusarja lõpetas kõnekoosolek 29. jaanuaril 2020. Pärast loengut tutvustati Rahvusarhiivi toimetiste sarja uut, Vabadussõjale pühendet numbrit «Vabadussõja mitu palet» ja terve päeva jooksul sai Nooras taas vaadata Tartu rahu originaali.

Tartu rahu

Kaasaegsed tähtsustasid kõige enam Tartu rahulepingu esimest artiklit, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja Venemaa vahel. Seda hoolimata kahtlustest Venemaad valitsenud enamlaste lubaduste püsivuse suhtes. Optimistlikke tulevikulootusi sünnitasid ennekõike lepingu majanduslikud sätted. Samuti turgutas Eesti elujõudu Venemaal elanud eestlastele antud õigus asuda ümber oma ajaloolisele kodumaale. Rahul oldi lepingus kindlaks määratud riigipiiriga, mis ühendas Eesti külge Narva linna ja Setumaa. Märksa vähem tähelepanu pälvisid Vene poole soovil lepinguteksti võetud sõjalised garantiid, mille sihiks oli enamlikule valitsusele ohtlike relvajõudude desarmeerimine. Erilist rõhku ei pandud ka lepingu teisele artiklile, millega Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust. Ehkki Venemaa oli esimene välisriik, mis andis Eesti Vabariigile de iure tunnustuse, ei tugevdanud see säte Eesti rahvusvahelist positsiooni ning selle tähtsust on hakatud rõhutama palju hiljem, eeskätt seoses Eesti omariikluse vägivaldse katkestamisega 1940. aastal.

2019

5. detsember
Vabadussõda: Petrogradi operatsioon ja Narva kaitselahingud

10. oktoobril 1919 alustas Eestis paiknenud Vene Loodearmee suurpealetungi, mis viis valged paari nädalaga Peterburini. Rahvavägi kasutas olukorda ja üritas teostada admiral Pitka plaani, mille sihiks oli seatud Venemaa Balti laevastiku hävitamine. Õnnetuseks osutus Krasnaja Gorka fort vallutamatuks ja Loodearmee peagi järgnenud taandumine kiskus kaasa ka Eesti väeosad. Pihkva suunal võttis Rahvavägi samal ajal ette paar kohaliku tähtsusega pealetungikatset.

Novembri keskel algasid Narva rindelõigus ägedad kaitselahingud, mis kestsid kuni aastavahetuseni. Punaväed püüdsid iga hinna eest ületada Narva jõge ja vallutada Narva linna, et tugevdada Nõukogude diplomaatide positsiooni Tartus peetavatel rahukõnelustel. Vaatamata punaste suurele ülekaalule tuli Rahvavägi Vabadussõja vast ehk kõige raskemast katsumusest võitjana välja. Narva jäi vallutamata, punased polgud jooksid verest tühjaks ja Moskva esindajatel tuli allkirjastada vaherahu kokkulepe.

5. september
Vabadussõda: võitlused Landeswehr’iga

Ehkki Landeswehr’i sõda kahtlemata moodustas ühe osa Vabadussõjast, erines ta sellest kardinaalselt ja on vaadeldav eraldiseisva sõjana. Võitlused leidsid aset võõral pinnal — said alguse Võnnu (Cēsis) ruumis, kandusid Lemsalu (Limbaži), Volmari (Valmiera) ja Rauna alla ning, pärast otsustavat pööret, jõudsid lõpule Riia eeslinnades. Rahvaväe vastaseks olid Vene punaväe asemel Saksa vabakorpused, mille seas andsid tooni kohalikest baltisakslastest moodustatud Landeswehr ja riigisakslastest koosnenud Rauddiviis. Kui punastega võitlesid eestlased asjaolude sunnil ja üksnes oma kodumaa kaitseks, siis sakslaste vastu mindi ennenägematu sõjavaimustusega ja kindla sihiga vastased maatasa teha. Samasugune meelsus valitses ka tagalas ning isegi seni Eesti Vabariiki kahtlusega suhtunud poliitilised jõud kutsusid üles võitlusele kuni viimase põlvepikkuse poisikeseni. Sõja lõpetasid Entente’i riigid, kes nägid kogu konflikti mõttetu verevalamisena.

9. mail kõneles Ago Pajur Asutavast Kogust

Pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid jõuti 1919. aasta aprilli alguses Eesti Asutava Kogu valimisteni ning 23. aprillil astus esimene demokraatlikult moodustatud Eesti rahva esindus Tallinnas Estonia seltsimajas kokku. Valimistulemused näitasid, et kaks aastat varem väga suurt osa ühiskonnast haaranud vasakmeelsus polnud kuhugi kadunud, küll aga oli selle äärmuslik vorm (enamlus) teisenenud mõõdukuse suunas, leides väljenduse sotsiaaldemokraatias. Asutava Kogu peamiseks eesmärgiks sai õigusliku aluse loomine riiklikule iseseisvusele, st Eesti Vabariigi põhiseaduse koostamine. Ent selle rahvaesindajate täit tähelepanu ja rohkesti aega nõudnud ülesande kõrval tuli tegelda paljude teiste pakiliste probleemide lahendamisega, olgu selleks siis kauaoodatud agraarreformi ettevalmistamine, hariduselu uutele rööbastele seadmine või miski muu. Kõike seda pidi tehtama olukorras, kus jätkus relvavõitlus Eesti iseseisvuse kaitseks ja riigi püsimajäämine polnud veel kaugeltki selge.

7. veebruaril 2019 jätkas Ago Pajur Vabadussõja teemal

Aastavahetuseks 1918/19 oli Punaarmee hõivanud umbes poole Eesti mandriosast ning ähvardas nii Tallinna kui ka Paidet ja Viljandit. Vastse Eesti Vabariigi saatus näis olevat otsustatud ja pealinna mõningates ringkondades valitsesid viimsepäeva meeleolud. Kes otsis võimalust kodumaalt põgenemiseks, kes prassis kõrtsides, kes oli langenud apaatiasse ja kes … ootas punaseid.

Kuid jaanuarikuu esimesel nädalal toimus pööre. Paljudes väikestes, kuid otsustavates lahingutes Eestimaa eri paikades pani Eesti rahvavägi enamlike relvaüksuste edenemise seisma, haaras initsiatiivi ja alustas vastupealetungi. See kujunes kiireks ja edukaks: 14. jaanuaril vabanes Tartu, 19. jaanuaril Narva ning 1. veebruaril Valga ja Võru.

Mil moel osutus taoline pööre võimalikuks? Kas otsustavat rolli etendas eesti rahvas, vabariigi valitsus ja rahvaväe juhid, saabunud välisabi või hoopiski juhus? Ning kuidas reageeris toimuvale Eesti poliitiline eliit?

2018

6. detsembril kõneles Ago Pajur Vabadussõja puhkemisest

Vabadussõja puhkemise faktoloogilist poolt võib hinnata piisavalt põhjalikult läbiuurituks, ehkki täpsustusteks jätkub ruumi ja ajaloolastele avastusrõõmu edaspidigi.

Siiski on üldteada, et 28. novembril 1918 peetud Narva lahingule järgnenud pealetung viis Punaarmee uue aasta alguseks Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähistele ning toonane rahvaesindus — Eesti Maanõukogu — hindas olukorda sedavõrd raskeks, et pöördus Suurbritannia valitsuse poole palvega võtta Eesti Briti protektoraadi alla. Kuid vaid nädalapäevad hiljem leidis Eesti rahvavägi uue hingamise, pani paljudes väikestes murdelahingutes vastase edenemise seisma ning jõudis veebruari alguseks Eesti rahvuspiirideni.

Vabadussõjast möödunud saja aasta jooksul on selgitatud vägagi erinevalt, kohati lausa vastandlikult, nii sõja puhkemise põhjusi ja sõja iseloomu kui ka tegureid, mis esialgu aitasid kaasa punaste relvajõudude edule ning seejärel tõid kaasa otsustava pöörde sõjategevuses.

Aasta kolmandas loengus 6. septembril oli juttu riikluse ülesehitamise algusest

Keiserliku Saksamaa ülemvõim Eestis varises kokku koos keisririigiga — põhjuseks majanduslikust kurnatusest ja sõjalistest lüüasaamistest vallandunud Novembrirevolutsioon. 11. novembril 1918, mil Compiègne’i metsas kirjutati alla ilmasõja lõpetanud relvarahule, astus Tallinnas üle mitme kuu kokku Eesti Ajutine Valitsus ning alustas üheksa kuu eest välja kuulutatud iseseisva Eesti Vabariigi tegelikku ülesehitamist. Viivitamatut lahendamist vajavate probleemide hulk ähvardas pea kohal kokku lüüa. Ei Saksa haldurid ega baltisaksa aadel olnud varmad võimu loovutama. Lisaks viibisid maal Saksa revolutsioneerunud väekoondised. Jätkus materiaalsete väärtuste, eeskätt toiduainete, väljavedu Eestist ning terav toitluskriis ähvardas jätta nälga nii linlased kui maatamehed. Eesti riigikassa oli tühi. Riigi toimimiseks hädavajalike institutsioonide ülesehitamist tuli alustada nullist, nende rakendamiseks vajalik õiguslik baas puudus. Samal ajal saabusid ärevust tekitavad teated Nõukogude Venemaa punaarmee koondumisest Eesti idapiirile.

3. mail vaatles Ago Pajur täpsemalt vastuseisu Saksa võimudele

Veebruaris-märtsis 1918 hõivasid keiserliku Saksamaa väed Eesti mandriosa. Kehtestunud sõjaväeline režiim ei tunnustanud Eesti iseseisvust, ei lubanud koguneda Eesti Maanõukogul ega sallinud avalikku poliitilist tegevust.

Siiski ei suutnud sakslased Eesti Vabariigi eluavaldusi täielikult alla suruda. Mõnda aega tegutses Ajutine Valitsus avalikult ja seejärel salajas, püüdes muu hulgas mõjutada rahva suhtumist sakslastesse ning hoides kontakte välisriikidega. Esiotsa püsisid koos ka eesti rahvusväeosad, nimetades end Eesti sõjaväeks. Saksa võimude käsul Tallinnas asutatud Omakaitset kasutati põrandaaluste relvastruktuuride (tulevase Kaitseliidu) moodustamiseks. Avaldati vastuseisu baltisakslaste püüetele luua pooliseseisev Balti riik, aeg-ajalt väljendasid rahulolematust mõned üksikisikud või ka suuremad kollektiivid. Mitmes Euroopa riigis ja Venemaal tegutsenud Eesti Vabariigi poolametlikud esindajad taotlesid Eesti iseseisvuse tunnustamist.

1. veebruaril kõneldi Eesti Vabariigi väljakuulutamisest

Kaasajal on iga riigi tähtsaim riiklik püha iseseisvuspäev — päev, mil saavutati omariiklus. Samas on see päev enamasti kokkuleppeline ja tuleneb ajaloolisest traditsioonist. Tegelik iseseisvumine ei piirdu ühe ajahetkega, vaid on pikem protsess, mis sisaldab mitmeid tähtsündmusi.
Nõnda on lugu ka Eestis. Põhimõtteline otsus Eesti iseseisvaks kuulutada langetati erakondade esindajate nõupidamisel 1. jaanuaril 1918. Kuid otsuse teostamiseks kulus veel nelikümmend päeva, mis olid täis lootusi, kartusi, kõhklusi ja otsustavust.
Millele loodeti ja mida kardeti? Millised võimalused olid sada aastat tagasi õhus? Kas ajalugu võinuks minna sootuks teistsugust rada? Miks tähistame iseseisvuspäevana 24. veebruari? Keda tunnustatakse Eesti Vabariigi „ämmaisandatena“ ja kes on jäänud unustuse hõlma? Samalaadseid küsimusi võib esitada veel ja veel, paljudel juhtudel puudub ühene vastus.

2017

7. detsembril kõneles Ago Pajur Maanõukogu 1917. aasta 15. novembri koosolekust

Enamlaste oktoobripöörde läbi kujunes Eestis senisest täiesti erinev olukord, mis sundis tõsiselt mõtlema tulevikule. Vaid päev pärast riigipööret olevat Jaan Poska öelnud: «Nüüd ei jää muud üle, kui Eesti iseseisvaks kuulutada.» Eesti seadusliku rahvaesinduse — Maanõukogu — vanematekogu leidis pärast põhjalikke arutlusi, et Maanõukogu peab kokku astuma ja ütlema tuleviku kohta oma kaaluka sõna. Samal ajal jõudsid uued isehakanud valitsejad, enamlased, järeldusele, et Maanõukogu tuleb laiali saata. Säärases olukorras kogunesid Maanõukogu saadikud 15. novembril Toompea lossi Valgesse saali ja langetasid ajaloolise otsuse, kuulutades Maanõukogu ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Tagantjärele on seda otsust tõlgendatud eestlaste enesemääramisena, Venemaast lahkulöömisena ja Eesti riigi sünnina. Samas jäi tegelik võim ka pärast 15. novembrit Vene armee relvadele tuginenud enamlaste kätte ning Maanõukogu sai uuesti koguneda alles aasta pärast.

7. septembril rääkis Ago Pajur eesti rahvuslike väeosade loomisest ja nende olulisusest Eesti riigi ajaloos

Kuni 1917. aastani teenisid eestlased Vene armee eri väeüksustes, kannatades pahatihti rahvusliku tagakiusamise all. Pärast Veebruarirevolutsiooni algatasid eestlastest sõdurid ja nooremohvitserid mõtte eesti rahvusväeosade loomisest Vene armee koosseisus. Ideest haarasid kinni mitmed tuntud poliitika- ja seltskonnategelased ning ühiste jõupingutustega sai eesti polkude asutamine teoks. Ületades rohkeid takistusi, mis tulenesid nii poliitilisest ja sõjalisest kui majanduslikust olukorrast, suudeti 1918. aasta alguseks moodustada 1. eesti jalaväediviis.

Rahvusväeosade olemasolu suurendas rahva julgeolekutunnet, võimaldas poliitikutel seada kaugemaleulatuvaid sihte ning kujunes oluliseks teguriks riikliku iseseisvuse väljakuulutamisel veebruaris 1918.

Ehkki Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti väeosad laiali, jäid nendesse koondunud sõjamehed kodumaale ja astusid Vabadussõja puhkedes taas kokku, et kaitsta vastloodud Eesti Vabariiki Punaarmee sissetungi eest.

4. mail aastal kõneles Ago Pajur autonoomiaseadusest

Eesti ajaloos tuntakse autonoomiaseadusena Venemaa Ajutise Valitsuse määrust 30. märtsist 1917, mille saamist on tavapäraselt seostatud Peterburi eestlaste kuulsa massimeeleavaldusega. Kuid mõistagi oli autonoomiaseadusel märksa pikem eellugu. See ulatub vähemalt 1905. aastasse, mil hakati nõudma autonoomiat, või koguni Carl Robert Jakobsoni aegadesse, kui kerkis päevakorrale eestlaste asualade ühendamine.

Autonoomiaseadust teataksegi esijoones seoses Lõuna-Eesti maakondade liitmisega senise Eestimaa kubermangu külge. Sellest olulisemgi oli aga esimese demokraatlikult valitud Eesti rahva esinduskogu — Maanõukogu — moodustamine. Maanõukogu võttis üle nii kubermanguvalitsuse kui rüütelkondade asutuste ülesanded, asjaajamise ja varad, kujunedes kohalikuks tähtsaimaks võimukeskuseks. Kuigi autonoomiaseaduse koostajad ja rakendajad ei mõelnud veel iseseisva Eesti riigi loomisele, oli see tagantjärele-pilguga vaadates ometi esimene samm teel omariikluse suunas.

2. veebruar — Tartu rahu

On üldteada tõsiasi, et Tartu rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil ja et allakirjutamisele eelnesid pinevad ja keerulised läbirääkimised, mis said alguse 5. detsembril 1919. Kuid võitlus sõja lõpetamise ja rahulepingu sõlmimise eest oli palju mitmetahulisem ja pikemaajalisem ega piirdunud kaugeltki üksnes väitlustega Tartu rahukonverentsil. Enne kokkuleppeni jõudmist oli tarvis saavutada rahu sõlmimise küsimuses konsensus Eesti enda erinevate poliitiliste jõudude vahel, teha vastaspoolele (Nõukogude Venemaale) selgeks sõja lõpetamise vajalikkus, saavutada nõusolek Eesti selja taga seisnud lääneriikidelt ning arendada võimalikult tihedat koostööd lähinaabrite, Balti riikidega. Loetletud neljast ülesandest jäi täitmata ainult viimane — Balti koostöö rahukonverentsil. Seevastu esimese kolme eesmärgi osas saavutati silmapaistvat edu, ehkki see edu ei tulnud kiiresti ega kergelt, vaid nõudis paljudelt inimestelt tõsiseid jõupingutusi. Ettekandes tulebki juttu mitte Tartu rahulepingust enesest, vaid eeskätt sellest, kuidas rahuläbirääkimiste laua taha ja lepingu allakirjutamiseni jõuti.