Konverents:
Sovetiaja kirjandus- ja kultuurielu

Uued allikad, lähenemisviisid, tõlgendused

Konverentsi kava ja teesid — pdf

5.–6. mai Tartu/Tallinn

Neljapäev, 5. mai

Teaduste Akadeemia saal — Kohtu 6, Tallinn

9.45–10.15   Saabumine, hommikukohv

10.15–10.30  Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere avasõna

10.30–11.00  Jaan Undusk. Stalinistlik keelediskurss

11.00–11.30  Epp Annus. Eesti kirjanike tajumaastikud 1960.–1980. aastatel: idee, keskkond, looming

«On olemas imeline raamat, tõeline raamatute raamat, mida loeti enne inimest, loeb inimene ja loetakse ka pärast teda. […] Et aga inimene isegi on pisitillukene osa tõelisest raamatute raamatust — loodusest, siis ei saa tema enesegi raamatus muud olla kui ikkagi midagi, mis leidub raamatute raamatuski.» (Tammsaare). Selle tsitaadiga algab Jaan Eilarti uurimuse «Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest ­Eestis» (1976) neljas peatükk «Raamatute raamat» — peatükk, mis käsitleb märkmisväärselt täpse kriitiku­pilguga looduskujust eesti kirjanduses ja kunstis.
Minu ettekanne liigub Jaan Eilarti jälgedes ning vaatleb keskkonna käsitlemist hilisnõukogude aja ilu­kirjanduses ning esseistikas. Asetan ilukirjanduslikud tajumaastikud ajastuomase ideede ringluse taustale. Sealjuures huvitab mind iseduse, võimu ja kultuuri vastasmõju küsimus. Osutan, et «mina» ilmneb mitte ainult kui sotsiaalne subjekt, vaid «mina» tunnetab end ka omase tajuilma kaudu, seoses konkreetse, keha­liselt, meeleliselt tajutud vahetu tegelikkusega. Iseduse ja keskkonna vaheline side on vahel mõtestatud lapsepõlve kui iseduse olulise algstaadiumi kaudu (Kaplinski), kirjanduslikus fookuses võib olla sideme ajutine intensiivistumine (Kruusvall), eksistentsiaalse mõõtme lisandumine.
«Mina» esmane kohataju on lahutamatu laiemast ideede ringlusest kultuuris, ideede ringlus on sealjuures nii kohalik kui ka globaalne. 1960. aastate teisest poolest alates mõtestati Eestis keskkonnaeetikat muuhulgas Albert Schweitzeri ideede abil, kohalike keskkondade ohustatuse taju põimus globaalse levikuga eetiliste ideedega.
Ettekanne asetab vahetu keskkonnataju ja globaalse ideedesfääri 1960.–80. aastate konteksti. Üheks märkimisväärseks aspektiks on kirjanduslik võimalus tekstist (eriti luulest) taandada viited nõukogude ajale.

11.30–12.00   Elle-Mari Talivee. Mäetööstuse kujutamine ajakirjas Looming 1940. ja 1950. aastatel

Eelkõige 1940. aastate lõpul ja järgmise kümnendi esimesel poolel leiab ajakirjas Looming rohkesti näiteid nii Eesti kui ka laiemalt nõukogude mäetööstust kajastavatest erinevates žanrides tekstidest. See oli aeg, mis Venemaa sõltus Eesti gaasist. «Eesti Donbassi» kaevandused on jäädvustatud siis ka kunsti ja filmi­linale. Kirjanike loomingulised komandeeringud tööstuspiirkondadesse või hoogtööle on leidnud juba ­varem mitmekülgset kajastust (nt Anu Raudsepp, Aive Mandel) — surve nõukogude eesrindlikust töös­tusest kirjutada oli märkimisväärne. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu Noorte Koondisel oli põlevkivi­basseinis eraldi osakond.
Käesolevas ettekandes on kavas anda Loomingus vastaval perioodil avaldatud tekstidest ülevaade, neid tööstusharudest lähtuvalt pisut süstematiseerida ning otsida käsitletud ajaperioodis ka võimalikke muutusi. Püüan ühtlasi paigutada vaadeldavaid tekste võrdlevalt pisut laiemasse raamistikku: tööstus on eesti kirjanduses olnud teemaks ka enne ja pärast, ent eripärane on toona kasutatud kujutusviis ja tekstide hulk. Lühidalt osutan võrdluseks ka vangide hiljem avaldatud mälestustele kaevandustööst.
(Mäe)tööstuse kujutamine Loomingus nõukogude kirjanduse võttestikus algab 1941. aasta jaanuari­numbrist luulena (Jaan Kärner, August Sang). Kunstiülevaates «Töö eesti kunstis» osutab uuele töölise ­kujutusviisile ka Armin Tuulse ning järgnevais numbreis on teatepulk mäetööstuse teemal kõigepealt ­kunsti käes ehk avaldub illustratsioonidena.
1950. aastate lõpul heidetakse ajakirjas ette ka entusiasmi vähenemist: näiteks Balti soojuselektrijaama ehitamise kujutus on napp vaatamata sinna tehtud kirjanike ekskursioonile ja loomingulistele komandeeringutele. Looming kujutas endast kõigest üht selliste tekstide avaldamisallikatest. Näiteks on Valeeria Villandi 1984. aastal samas ajakirjas meenutanud, kuidas sattus noorkirjanikuna 1947. aastal kajastama põlevkivibasseini: «Nagu siis kombeks, olid tulemused käegakatsutavad. Minu esimesed sealsed luule­muljed trükiti ära ajakirjas «Kaevur».» (Looming nr 8, lk 1116).

12.00–12.30   Kohvipaus

12.30–13.00   Sirje Olesk. ENSV Kirjanike Liit. Aeg ja inimesed

1. Paul-Eerik Rummo 1998: «Ei tohiks unustada, et tegelikult on kirjandus ikkagi üks asi ja kirjanike organisatsioon teine asi. Nõukogude režiim sulatas need omavahel väga kuuma tulega ja väga kõvasti kokku.» Ja Vallo Kepp 2019: «Kummalised NLKP tööriistakastid need loomingulised liidud, loodud partei teenimiseks ja ajuloputamiseks ning varustatud tavainimesele uskumatute soodustustega, aga toodang kippus ikkagi alailma leivaisade silmis untsu elik tsenseerimisele minema!»
2. ENSV Kirjanike Liit (siis Eesti Nõukogude Kirjanike Liit) loodi 1943. aastal Moskvas. Samal ajal loodi Nõukogude tagalas ka teised loomingulised liidud (kunstnike, heliloojate ja arhitektide liit), mis olid kõik Nõukogude Liidu vastavate organisatsioonide osad. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu põhikiri oli üleliidulise nõukogude kirjanike liidu põhikirja koopia.
3. ENSV Kirjanike Liit on olnud algusest peale EKP keskkomitee kureerimise all kõige kõrgemal tasemel. See algas sõja ajal, kui Nikolai Karotamm pidas kirjavahetust kirjanike liidu orgtoimkonna juhi August Jakobsoniga ja jätkus 1950. aastatel, kui Ivan Käbin luges «Punaste nelkide» käsikirja. Läbi nõukogude aja oli tavaks, et ENSV KK kutsus loomeliitude parteilastest liikmed enne liidu kongressi keskkomiteesse vastuvõtule. Ja kui kongress lõppes, siis juhatas kirjanike liidus esimest valitud juhatuse koosolekut EKP KK 2. sekretär (kas Lentsman, Väljas või Ristlaan), kes pidi jälgima, et juhatus õige inimese etteotsa valiks. Nõukogude perioodil said liidus otsustavalt (ja kooskõlas keskkomitee suunistega) tegutseda need, kellel taskus ainupartei pilet. Seepärast näeme kirjanike liidu eesotsas suhteliselt võimutruusid inimesi, NLKP liikmeid, kes siiski olid kolleegide jaoks ja ka ühiskonnas aktsepteeritud kirjanikena: Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Johannes Semper, Juhan Smuul, Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman. Siin on erandiks periood 1949–1954, kui ühiskonnas määrasid asju kõige kõrgemal tasemel ainult ignorantsed poliitilised käsutäitjad, kes rahvuslikku kultuuri täielikult hävitada püüdsid. Nende tegude mõju kestis kaua ja päriselt ei suudetudki neist kuritegudest distantseeruda.
4. 1960. aastate teine pool oli kõige liberaalsem aeg ENSVs. 1970. aastatel tugevnes EKP järelevalve, aga see oli üha rumalam ja selle mõju väiksem. Levisid silmakirjalikkus ja hoolimatus ning teisitimõtlejaid karistati ka ENSV Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni poolt. Kirjanikud-kommunistid jagunesid kahte leeri: ühel pool stalinistid nagu Rannet, Sõgel ja Ants Saar ja teisel pool «rahvuskommunistid», nagu Paul Kuusberg, Villem Gross ja Aksel Tamm. Ajapikku kasvas aga ka parteitute tegusate kirjanike (Arvo Valton, Heino Kiik, Hando Runnel) mõju. Nii sai Jaan Kaplinski 1997. aastal rõhutada ka teist külge — loomingulised liidud ja ENSV Teaduste Akadeemia olid need institutsioonid, kes hoidsid oma lojaalse vastupanuga Eestit venestumast.

13.00–13.30   Tiit Hennoste. Looming ja Looming pärast Prahat. Mis toimus ja mida ei toimunud eesti kirjanduses 1960. aastate lõpus?

13.30–14.00   Johanna Ross. Naisfiloloogi probleem hilisnõukogude kultuuris

Rahvalik vaimukus ütleb, et meesfiloloog ei ole mees ja naisfiloloog ei ole filoloog. Mis puutub selle lause esimesse poolde, oli siiski üks oluline intellektuaalitüüp hilisnõukogude Eestis modelleeritud meesfiloloogist kirjaniku järgi. Sellesse tüüpi kuuluvad mitmed nüüdseks juba müütilise 60ndate põlvkonna esindajad, aga ka mõnigi hilisemate generatsioonide mõtleja. Seevastu tähistaja «naisfiloloog» osutab sama ajastu kontekstis millelegi haletsus- või lausa naeruväärsele. 1970.–1980. aastate ilukirjanduses illustreerivad seda figuuri Inger Uunvald, Eba Kummel, Ines Häng, Aita Lepistik ja mõnedki teised kujud. Nende põhjal selgub, et naisfiloloog pole õieti ei naine ega filoloog: niisama viljatu kui tema intellektuaalsed pingutused on ta elu edasikandjana, tühine ja kuiviklik on kogu tema eksistents. Ettekanne kirjeldab naisfiloloogidele osaks langenud diskursiivset halvakspanu, püüab ajada selle jälgi ja uurida, kust tuleks siis otsida naissoost hilisnõukogude intellektuaali.

14.00–15.00   Lõuna

15.00–15.30   Aigi Rahi-Tamm. Lõhkikistud Eesti: suhtluse aktiveerimine omaalgatusest võimu surveni 1960. a laulupeo kontekstis

Eesti ühiskond oli 1960. aastaks läbi põimunud erinevatest sotsiaalpoliitilistest arengutest. Stalini surma järgselt toimunud muutused tekitasid illusiooni, et nõukogude süsteem on võimeline liberaliseeruma, teisalt oli maad võtnud aastatega süvenenud pessimism ning ühiskonda painas usaldamatuse kriis. Kuigi endisi suhteid igatseti taga ja neid prooviti korrastada, olid stalinismi ajastu siirded ning teineteisest kaugenemine ja võõristamine neid katseid tublisti takistamas.
Hruštšovi Läänega kultuurisidemete loomise poliitika, mille kaudu sooviti propageerida sotsialismi saavutusi välismaal ja kasvatada Nõukogude Liidu sõprade arvu, avas ukse Lääne mõjudele ja kontaktidele, mille vastu eelneval ajajärgul brutaalsel kombel võideldi. Kultuuridiplomaatia tähtsustamine andis eraisikutele võimaluse vastastikku intensiivistada kaotatud kontakte ja pereliikmete, sugulaste, sõprade, kolleegide otsinguid. Teisalt tähendas see Balti pagulaste seas valitsenud nõukogudevaenulike hoiakute murdmist, milles läksid käiku väga erinevad taktikad, sealhulgas 1960. aasta laulupeo ärakasutamine, et propageerida kodumaa külastamist. Suhtumine Eesti NSV külastamisse tõi teravalt nähtavale pagulaskonna sisemised probleemid. Räsitud inimsuhted oli tõhus saak julgeolekule ja teistele võimuorganitele, mille töömeetodite hulka kuulusid kõikvõimalikud inimestega manipuleerimise viisid.
XV üldlaulupidu näis inimesi lähendava massiüritusena, mida see ka oli. EKP propaganda-agitatsiooni osakond, KGB 1. osakond jt kavandasid peost magnetit pagulaste kodumaale meelitamisel. Võtmefiguurina suhtumiste kujundamisel nähti Eduard Tubinat kui pagulaskonna nimekamat heliloojat, kelle mõjutamisega alustati 1958. aastal. Esialgu näis võimudel optimismi jaguvat, raportid räägivad u 400 laulupeole mineku soovi ilmutavast huvilisest, kuniks «emigrantlik ladvik» hakkas takistama kontakte reaemigrantide ja nende sugulaste vahel. Välieestlaste laulupeole meelitamise kampaania kukkus läbi, ükski väliseesti kollektiiv ega ka Tubin peol ei osalenud. Küll aga jätkus Tubina mõjutamine ja tema 1961. aastal aset leidnud Eesti külastust tähistati läbimurdena pagulaskonna lõhestamisel. Alates 1960. aastast seati tegevusfookus noorte ja vana põlvkonna vahelistele suhetele, millega kaasnesid kogukonna sisetülid ning mille üle julgeolek rõõmu tundis. Pagulaste ja kodu-eestlaste vahel usalduslikke suhteid ning toetavaid kontakte matkivate tegevuste varjus tootis nõukogude kultuurirünnaku poliitika vastupidist — lõhestas teadlikult kogu-, pere- ja sõpruskondi. Kui Eesti kontekstis räägiti ühiskonna lõhkumise vajadusest varjatumalt, siis väliseesti kogukonna puhul on tahtlik lõhestamine tegevuskavades otsesõnu välja öeldud.
1960. a laulupeo tähenduslikkus ei piirdu vaid nimetatuga. Pidu tõi kokku u 30 000 osalejat ja vallandas vahetute emotsioonide toel masside tahteavalduse, millega korraldajad arvestada ei osanud. Võimude ebakindlus rahva spontaansuse osas on igati tajutav. Järgnes olukorra moonutamine ajakirjanduses, kontrolli tõhustamine repertuaari üle, poliitkasvatuse intensiivistamine, vastusammud poliitilisele huligaansusele (spontaanne apoliitiliste laulude laulmine noorte suvepäevadel, surnute mälestamispäevadel jm). Järgmisel, 1961. aastal kasvas kordades kolooniatesse saadetud noorte arv. 1960. a laulupeo kollektiivsed hetked nihutasid rahva teadvuses piire, kinnitasid inimestele nende varjatud sisetunnete ehedust ja tekitasid meeleolu valvurites segadust mitte ainult lähiaastate osas vaid ka pikemas perspektiivis.

15.30–16.00   Olev Liivik. Sovetiaja nomenklatuurne kirjanduselu

Oma ettekandes kõnelen ma nomenklatuurist kui ühest kesksemast sovetliku kaadripoliitika vahendist. Ma arutlen nomenklatuuri tähenduse ja toimimise üle, tutvustan kommunistliku partei nomenklatuuri tasandeid, kihistusi ning nimekirju, keskendudes peamiselt kultuurivaldkonnale. Lähemalt käsitlen ma kirjandustegevust puudutavatel institutsioonidel, kus leidus nomenklatuurseid ametikohti, kuhu paigutati kirjanikke ja kirjandustegelasi. Ettekande lõpus peatun ma välja valitud «nomenklatuursetel kirjanikel», kelle puhul soovin leida vastuseid, kuidas nomenklatuursele ametikohale saadi, milline oli vahekord parteiorgani ja tema parteiaparaadiga nomenklatuurset ametikohta täites ning kuidas hinnata nomenklatuuri süsteemi «nomenklatuursete» kirjanike ja kirjanduselu suunamisel ning vajadusel nende ohjamisel.

16.00–16.30   Tõnu Tannberg. «See inimene oskab näha! Oskab kirjutada!»: Stalini preemia roll sõjajärgse kirjanduselu nõukogustamisel Hans Leberechti näitel

Stalini preemia asutati 20. detsembril 1939 NSV Liidu RKN otsusega Jossif Stalini 60. sünnipäevaks ja väljaandmise reeglid pandi paika 1940. aastal. Nobeli preemia nõukogulikuks ekvivalendiks mõeldud riiklikul autasul oli kolm järku (I – 100 000 rubla, II – 50 000 rubla ja III – 25 000 rubla) ning seda hakati välja andma kahes suuremas valdkonnas, 1) eesrindlike teadusaavutuste ja leiutiste ning 2) väljapaistvate kirjanduse ja kunstisaavutuste eest. Kandidaatide väljavalimise ja esitamise protsess ning lõpliku valiku tegemine oli parteiaparaadi ja isiklikult Stalini kontrolli all.
Sõjajärgsetel aastatel sai sellest preemiast ühteaegu instrument vaimuelu allutamisel võimude kontrollile ja samas ka oluline lüli tolleaegses ühiskonna sotsiaalse etiketi (tunnustuste, hüvede ja privileegide) süsteemis. Märkimisväärne oli preemia roll režiimile sobiliku loomemeetodi (nn sotsialistliku realismi) juurutamisel (sh eriti impeeriumi lääneala liiduvabariikides) ning poliitilise võimu ja loomeinimeste vaheliste suhete kujundamisel.
Kõige laiemat vastukaja ühiskonnas leidis Stalini preemia kirjanduse ja kunstisaavutuste valdkonnas, mille said aastatel 1941–1952 NSV Liidus kokku 1706 inimest (sh 6 x 7 inimest). Eesti NSVs anti aastatel 1946–1952 Stalini preemiat välja 55 korda 42 inimesele, sh ühele kolm korda ja 11 inimesele kaks korda. Kirjanduse vallas pärjati Stalini preemiaga August Jakobson (1947, 1948), Hans Leberecht (1949) ja Juhan Smuul (1952).
18. jaanuaril 1949. aastal olid Kremlis Stalini juures kolme Balti liiduvabariigi juhid, et otsustada, millal ja kuidas läbi viia suurküüditamine üheaegselt Eestis, Lätis ja Leedus. Selle sündmuse olulisemaks ajalooallikaks on tollase Eesti NSV parteijuhi Nikolai Karotamme vahetult Kremlist lahkumise järel oma päevikusse kirja pandud kohtumise kirjeldus. Sellest selgub, et Stalin võttis küüditamise teema kõrval ootamatult jutuks Karotamme silmis teisejärgulise kirjaniku — Hans Leberechti — 1948. aasta detsembris Leningradi kirjandusajakirjas ilmunud jutustuse «Valgus Koordis» ning kiitis seda teost sõnadega: «See inimene oskab näha! Oskab kirjutada!» Need sõnad muutsid kardinaalselt H. Leberechti saatust — jutustusele kui «silmapaistvale näitele nõukogude ideoloogia ja sotsialistliku realismi sünteesist» anti Stalini preemia (3. järk) ning loetud kuudega sai temast Eesti NSV režiimitruu esikirjanik.
Leberechti autasustamine oli n-ö klassikaline näide Stalini preemiast kui võimu tööriistast ühiskonna ideoloogilisel mõjutamisel ja nõukogustamisel. Stalini jaoks ei olnud oluline teose kirjanduslik väärtus, vaid ideoloogiline sobivus antud juhul Eesti küla ja kogu ühiskonda ees ootava murrangu — küüditamise ja massilise kollektiviseerimise — kontekstis.
Ettekandes analüüsitakse H. Leberechti juhtumi näitel Stalini preemia toimemehhanisme liiduvabariigi tasandil. Täpsema vaatluse alla võetakse selle juhtumi eellugu (1948. aasta romaanivõistlus ja selle tulemuste hilisem ümberhindamine), institutsionaalne raamistik (kandidaatide esitamise protseduur, loomeliidu ja parteiaparaadi roll ja hilisem patukahetsus), kandidaatide esitamisega kaasnenud intriigid kirjanikkonnas, Leberechti kirjandusliku «ande» avastamine, tema jutustuse kiirkorras tõlkimine ja avaldamine jmt teemad. Nende teemade käsitlemine võimaldab pisut lähemalt selgitada, mis rolli etendas Stalini preemia kirjanduselu nõukogustamisel.

16.30–16.45   Päeva kokkuvõte

Reede, 6. mai

Rahvusarhiivi saal — Nooruse 3, Tartu

9.45–10.15   Saabumine, hommikukohv

10.15–10.45   Maarja Vaino. Eesti kirjandusklassika ENSV koolide õppekavades

10.45–11.15    Tiina Saluvere. Kaarel Ird ja nõukogude kultuuripoliitika 1960.–1970. aastatel

Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on hoiul teatrijuhi ja lavastaja Kaarel Irdi (1909–1986) mahukas personaalarhiiv (EKM EKLA, f 307), mis koosneb 2374 käsikirjalisest säilitusühikust ja 364 fotost.
Nõukogude kultuuripoliitika seisukohalt olid teatrid olulised ideoloogiatöö asutused, seega oli teatrites toimuv eriti valvsa tähelepanu all. Teatritele/teatrijuhtidele saadeti pidevalt ideoloogilisi suuniseid mitmesuguste nõukogulike tähtpäevade tähistamiseks, jälgides ja kontrollides nende täitmist. Lisaks tsensuur, mis toimis mitmeastmeliselt (kultuuriministeerium, Glavlit). Samas olid ettekirjutused ka repertuaari osas, kuna teatud protsent pidi olema NL rahvaste teoseid, teatud protsent võis olla välisautorite teoseid, eesti klassikat, eesti kaasaegsete autorite teoste põhjal loodud lavaloomingut jne. Osa suuniseid liikus ka suusõnal (nn telefoniõigus), millest kirjalikud jäljed puuduvad.
Ird töötas teatrijuhina ligi 40 aastat, peamiselt Vanemuise teatris (1940–1941, 1944–1948, 1949–1950, 1955–1986), aga mõned aastad ka (1952–1955) Pärnu teatris, olles stalinismiperioodil lühiajaliselt (1950–1952) töötu, elatades ennast näiteringide juhendamise jm juhutöödega.
Arvestades Irdi pikka teatrijuhistaaži, pole imestada, et tema fondis leidub selliseid parteilisi suuniseid väga hulgaliselt.
Repertuaari valivad aga siiski eeskätt lavastajad. Nii pidigi teatrijuht paljud sellised n-ö kohustuslikud lavastused enda peale võtma, kui teised lavastajad neid teha ei soovinud, teades samas suurepäraselt nende väärtust/väärtusetust.

Ettekandes toetutakse eeskätt Irdi isikuarhiivile EKLAs, keskendudes järgmistele teemadele:

• • • Parteilised ettekirjutused, nende temaatika — viisaastakud, nõukogulikud tähtpäevad (Lenini juubelid, SSORi tähtpäevad, parteikongressid jne).
    • Irdi strateegiad nende lahendamisel ja selle tulemused (mida lavastada, nt kaasaegse eesti dramaturgia lavastamine kaasaegse nõukogude rahvaste sildi all; kes lavastas; nomenklatuursed lavastused, millest loodeti Vanemuisele üldist kasu; suund üleliidulisele lavale ja selle kaudu ka rahvusvahelisele; sidemed Moskva ja Leningradi teatriteadlaste ja funktsionääridega; üleliiduliste seminaride korraldamine Vanemuises; sõprussuhted välisteatritega (Saksa, Tšehhi, Soome)).
    • Vanemuise üldine pilt tollasel Eesti teatrimaastikul (Irdi tipplavastused, Kaidu, teatriuuendus).
    • Paradoksid ehk Irdi ambivalentsus.

Ettekandes keskendun peamiselt 1960.–1970. aastatele, tehes mõne väikese kõrvalepõike ka ette- või tahapoole.

11.15–11.45    Eve Annuk. ENSV Kirjanike Liidu kirjanduslikud konsultandid kui väravavalvurid

Ettekandes käsitletakse Eesti NSV Kirjanike Liidu kirjanduslike konsultantide rolli noorte/algajate autorite loomingu suunajana. Kirjanduslikud konsultandid olid kirjanike liidu palgalised kirjanikud, kelle tööks oli anda hinnanguid noorte autorite loomingule ning neid suunata ja õpetada, kusjuures luule ja proosa jaoks olid eraldi konsultandid. Seda rolli täitsid eri kirjanikud, nagu Debora Vaarandi, Ellen Niit, Paul Kuusberg, Eduard Männik jt.
Noored/algajad autorid saatsid oma loomingu konsultantidele, kes avaldasid arvamust selle kohta nii kirjalikult kui ka suulises vormis. Autorite hulgas, kes oma loomingut konsultantidele saatsid, oli nii tavalisi tööinimesi kui ka tänaseks tuntud kirjanikke, nagu Ilmi Kolla, Enn Vetemaa, Ly Seppel, Kalju Kangur, Jüri ja Ülo Tuulik jt.
Konsultandi ja autori vaheline suhtlus oli mõnikord pingeline, kui autorid ei nõustunud konsultandi hinnanguga. Konsultant võis soovitada loomingut avaldamiseks või selle tagasi lükata. Oma hinnangutes pidi konsultant lähtuma nii esteetilistest kui ideoloogilistest kriteeriumitest. Ideoloogilises mõttes tuli konsultandil toetuda ametlikult heaks kiidetud nõukogulikele seisukohtadele ja retoorikale ehk siis konsultandil tuli täita rolli, mida talt oodati. Samuti pidid ka autorid oma loomingus arvestama ideoloogilisi suuniseid. Ettekandes vaadeldakse ka seda, kuivõrd oli selles kõiges mänguruumi nii konsultantide kui autorite jaoks.

11.45–12.15    Kohvipaus

12.15–12.45   Arne Merilai. Eesti Kirjameeste Selts nõukaajal: akadeemiline karuteene

1. EKmSi tähtsus

• • • Vaimuriigi edendamine
    • Eestluse süvendamine ja levitamine
    • Demokraatliku ja akadeemilise iseolemise eelkäija: EKS (1907), ERM (1909), EW (1918), TÜ (1919), EKL (1922), ETA (1938).

2. EKmSi tuumne asend esimese laulupeo järgsel ärkamisajal 1872–1894

• • • Friedebert Tuglas: Eesti Kirjameeste Seltsil oli «keskne asend ärkamis- ja venestamisaja nähtuste hulgas». Seal «ristlesid kõik ajastu tungid, ideed ja kired». (1932, 1958)
    • Rudolf Põldmäe: Eesti Kirjameeste Seltsile kuulus «keskne osa rahvusliku kultuuri arendamises». (1974)
    • Mart Laar: «Kõige tähtsam — Tuglase poolt rahvuslikule liikumisele omistatud «eeskava» ehk omaenda maal peremeheks saamine on endale Eestis taas vastuse saanud.» (2009)

3. Tuuma tuum

• • • Eestluse akadeemia ja rahvaülikool: teaduste ja üldhariduse edendamine, koolmeistrite õpetamine ja maasoolamine, õpetlikud kõned ja trükid
    • Rikkalik emakeelne õppevara kõikides õppeainetes, didaktika
    • Rohke kirjanduslik-teaduslik avaldamine
    • Rahvaluule, vanavara kogumine ja avaldamine
    • Eesti kirjanduse ja ajalooteadvuse arendamine
    • Emakeelekorraldus, uus kirjaviis
    • Poliitvälja elavdamine, parteilise demokraatia ja parlamentarismi kool
    • Kasvav hädaoht riigikorrale: Eesti eestlastele
    • Meediavälja elavdamine
    • Uue energilise põlvkonna kujunemine

4. F. Tuglase «Eesti Kirjameeste Selts»: mis põllule, mis rappa
5. Akadeemilise kirjandusloo ülelibisemine EKmSist
6. Karl Siilivask, Rudolf Põldmäe, Mart Laar Tuglase kriitikuina
7. Kultuuriloolise ebaõigluse tühistamine: EKmSi vääriline tunnustamine

Vt ka A. Merilai. Eesti Kirjameeste Selts — kultuuriloo pimetähn. – Looming 2022, nr 3, lk 411–414.

12.45–13.15   Anu Raudsepp. Eesti kirjanike esimesed välisreisid sula ajal nõukogude julgeolekupoliitika kontekstis

Raudne eesriie sulges Teise maailmasõja järel Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti vaba suhtlemise. Kuni 1949. aasta küüditamiseni võis range tsensuuri tingimustes siiski ka stalinismi ajal Läänega kirjavahetust pidada. Staliniaegsetest välisreisidest on aga teada vaid tollase ajakirja Pioneer toimetaja, tulevase kirjaniku Ralf Parve reis Soome 1947. aasta juunis NSV Liidu kirjanike delegatsiooni liikmena.
Raudset eesriiet aitasid kergitada Stalini surm 1953. aastal ja tema isikukultuse hukkamõistmine 1956. aastal. Kontrollitud kirjavahetust lubati sula algusest peale paljudele, välissuhtlust veel vähestele. Ometi oodati üle piiri pääsemist pikisilmi. Tsiteerides Soome kirjandusõpetaja Jaako Valkoneni kirjaridu Eesti sõbrale 24. septembrist 1956: «…kui tuleks selline aeg, et sina pääseksid mulle külla, mul oleks nüüd sullegi ruumi ja tore koht on. Küll on olnud lubadusi vabade reiside algamisest NSV Liitu ja Eestisse, aga eraisikud ei ole veel pääsenud. Ehk see veel meie eluajal muutub, meil oleks väga palju jutustada meie eluetappidest.» Erinevalt tavainimestest avanesid 1956. aastast piirid tervele reale kultuuritegelastele, sh kirjanikele.
Käesoleva ettekande eesmärk on selgitada suuresti Rahvusarhiivi allikatele (kirjanike väljasõidutoimikud, ühingu NSV Liit-Soome Eesti osakonna jt institutsioonide dokumendid jm) tuginedes Nõukogude Eesti kirjanike esimeste, 1950. aastate II poole välisreiside ajalugu. Vaatluse all on esiteks kirjanike tollaste reiside sihtkohad, reiside eesmärgid ja ideoloogilised ettekirjutused ning nende nõuete täitmine. Teiseks uurimisküsimuseks on kirjanike välisreise võimaldavad tegurid: ideoloogilised (looming, meelsuskontroll, julgeolekualane koostöö jm) ning rahalised (materiaalne olukord, institutsionaalsed toetused). Isikutest analüüsitakse eelkõige 1950. aastate kõige aktiivsemalt reisinud kirjanikepaaride reisimisega seonduvaid küsimusi: Ralf Parve ja Lilli Promet, Vladimir ja Aimee Beekman, Johannes ja Aurora Semper.

13.15–14.15   Lõuna

14.15–14.45   Tiiu Kreegipuu. Kirjanduselu parteiline juhtimine ENSV Kirjanike Liidu näitel 1960. aastate 1. poolel

Kirjandus oli nõukogude ajal üheks olulisemaks partei propaganda tööriistaks ning sellest tulenevalt oli kirjanikele omakorda ideoloogilises töös ette nähtud äärmiselt oluline roll. «Inimhingede insenerina» pidanuks nad mitte lihtsalt edastama ideoloogilist sõnumit, vaid ka konstrueerima ja arendama nõukoguliku maailmavaate levikut. Teisisõnu – viima ellu totalitaarset homo soveticus’e kasvatamise projekti. Tagantjärele saame nentida, et see ambitsioonikas ühiskondliku mentaliteedi muutmise projekt kukkus läbi. Ometi on huvitav ja mitmete nii tollaste kui ka hilisemate nõukogude protsesside mõistmiseks oluline protsessi erinevate etappide ja toimemehhanismide tundmaõppimine. Üks ideoloogilise suunamise ja juhtimise näide kirjanduselus on kommunistliku partei ja Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu omavaheline suhtlus. Üheks põnevamaks perioodiks selles on üleminekuaeg stalinistlikust perioodist 1960ndate teise poolde. Kui 1960ndate aastate teist poolt on peetud kõige vabamaks ajaks Nõukogude Eesti kultuurielus üldse, siis 1960ndate esimene pool on just huvitav selle vabama õhustiku kujunemise aspektist. Kultuuri- ja kirjanduselu muutumisest annavad tunnistust nii kirjanike liidu kui ka erinevate tasandite parteidokumendid partei algorganisatsioonist kuni EKP keskkomiteeni välja. Seejuures avalduvad ilmekalt ideoloogiaparaadi erinevate osade omavahelised suhted ja suhterägastikud, mis ei pruukinud seatud eesmärkide seisukohalt sugugi protsesse soovitud suunas liigutada.

14.45–15.15   Olaf Mertelsmann. Kirjandus nõukogude süsteemi toetajana staliniaegses Eestis

Selle ettekande eesmärk pole uutest arhiiviallikatest pärit teadmiste esitlemine, vaid kirjanduse põhimõttelise rolli tutvustamine staliniaegses Eestis. 19. sajandil viidi Euroopa koolide kõrgemates klassides sisse kaks ideoloogilist õppeainet — kirjandus ja ajalugu, ja seda peamiselt patriotismi kasvatamise eesmärgil. Ajalugu pidi jutustama, kes me oleme ja kust me tuleme, kirjandust kasutati õpilaste harimiseks ja kasvatamiseks. Ükskõik, kas stalinismi või demokraatia tingimustes — ajaloo ja kirjanduse lummus on alles jäänud, me propageerime seda endiselt ja need täidavad koolis ka ideoloogilisi funktsioone.
Stalinismiaegse eestikeelse kirjanduse rollist saab kõige paremini aru kahe kontseptsiooni abil — nendeks on nõukogude rahvuspoliitika ja kul’turnost‘. Nõukogude liiduvabariigina kuulusid eestlased tunnustatud rahvuste hulka, eesti keelt tuli täies ulatuses arendada, edendada oli vaja kõrgkultuuri alates ooperist kuni kirjanduseni, haridus pidi ulatuma kuni eestikeelse kõrghariduseni. Toimus hariduse ja kultuuri ekspansioon, mis oli üsnagi kallis. Siia hulka ei kuulunud mitte ainult Eesti nõukogude kirjandus, vaid ka nõukogude ja maailmakirjanduse ulatuslik tõlkimine. Kõike seda rahvuse moodustamise tähenduses — «vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik». ENSVd tuleks käsitleda kui Nõukogude Liidu territoriaalset haldusüksust, millel oli teatav kultuuriline ja hariduslik autonoomia. Need kaks olid nimelt valdkonnad, kus kohalik keskkomitee võis vähekenegi ise otsustada. Tunnustatud ja edendatava kirjanduse roll seisnes režiimi toetamises. Kunst, kultuur ja teadus eksisteeris teatavas sümbioosis poliitilise süsteemiga, mis seda rahastas.

Bolševikud nägid end kui valgustajaid ja tahtsid toetada ja arendada nii haridust kui ka kultuuri. Selle põhjustena võib välja tuua järgmised aspektid:

• • • Rohkem kultuuri ja haridust suurendab ka toetust diktatuurile;
    • rohkem kul’turnost‘it laiadele massidele, sh kombed, kirjandus jne tagab suurema toetuse;
    • sotsialismi eesmärk on kul’turnij čelovek;
    • riiklikult toetatud kunst, nt sotsialistlik realism kui inimeste mõjutamise vahend;
    • režiimi legitiimsus;
    • kodanliku kaadri vahetamine nõukogude oma vastu;
    • VKP(b) kui rahva ülim kasvataja;
    • utilitaristlik eesmärk saavutada rohkema kultuuri ja hariduse läbi suurem majanduslik tootlikkus.

Kuigi selle aja Eesti nõukogude kirjanduses ei mänginud sotsialistlik realism eriti suurt rolli, oli sellel siiski režiimi toetus ja rahastus, et kirjandus saaks täita oma ülesannet kui režiimi üks paljudest tugedest. Seejuures ei tohi motivatsiooniteguritena ära unustada ka privileege ja kohati ebamoraalselt suuri honorare.

15.15–16.00   Filmiarhiivi filmiprogramm (Ivi Tomingas)
16.00–18.30  Konverentsi lõpetamine ja seltskondlik koosviibimine

Korraldajad: Rahvusarhiiv, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvusprofessuur, Eesti Teaduste Akadeemia