Ajalugu

Rahvusarhiiv alustas tegevust 1. jaanuaril 1999, kuid riikliku arhiivisüsteemi rajamine leidis aset juba Eesti Vabariigi algusajal. Esmakordselt 3. märtsil 1920. aastal nõu pidanud arhiivikomisjoni algatusel loodi ajalooliselt oluliste asutuste dokumentide hoiukohana Riigi Keskarhiiv Tartus ning tegutsevate asutuste dokumentide haldajana Riigiarhiiv Tallinnas. Arhiivikomisjoni alustatut võib lugeda esimeseks sammuks arhivaalide kogumise, säilitamise ja kasutusvõimaluste terviklahenduste pakkumisel ning asutuste ja arhiivide vahel usaldusliku suhte loomisel.

1935. aasta arhiiviseadus tugevdas arhiivide rolli ühiskonnale väärtuslike dokumentide säilimisel ja kasutamisel. Nõukogude võimu ajal jätkasid arhiivid tööd, suuremates linnades tegutsenud maa-arhiivid nimetati ümber linnaarhiivideks ning arhiivide juhtimine käis Moskvale allunud Arhiivide Peavalitsuse kaudu. 1990. aastatel taastati arhiivide iseseisev majandamine. 1998. aastal kinnitatud arhiiviseaduse alusel alustas 1999. aastal tegevust Rahvusarhiiv, hõlmates ajalooarhiivi Tartus, riigiarhiivi ja filmiarhiivi Tallinnas ning 15 maa-arhiivi üle Eesti. 2012. aastast kehtib Eesti avalikele arhiividele järjekorras kolmas arhiiviseadus.

Alates 2017. aastast on Rahvusarhiivi koosseisus üksused Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Valgas. Rahvusarhiiv on riikliku arhiivisüsteemi keskus, juhtides ja arendades arhivaalide kogumist, säilitamist ja kasutusse toomist (vt lisaks Asutusest). Rahvusarhiivi lähiajaloost ja organisatsiooni arengust annavad hea ülevaate aastaraamatute artiklid ning aastaaruanded.

2020. aastal tähistas Rahvusarhiiv 100. juubeliaastat rea sündmustega, ühtlasi ilmus arvukalt arhiivinduse peamisi valdkondi ja pöördepunkte käsitlevaid ülevaateid arhiivitöötajate sulest. Viited temaatilistele kõnedele, artiklitele ja raadiointervjuudele aastaist 2020–2021 on leitavad lingilt www.ra.ee/rahvusarhiiv-100/.