Välis-Eesti kirjanikud

Eesti pagulasühiskond tekkis Eestist massilise lahkumise järel septembris 1944. Kokku lahkus erinevatel andmetel 70 000-75 000 inimest, kes pärast viibimist pagulaslaagrites asusid elama Rootsi, Kanadasse, USA-sse, Austraaliasse, Saksamaale, Ladina-Ameerikasse, Taani, Hollandisse ja mujale. Kultuurilisteks keskusteks kujunesid Stockholm, Lund ja Toronto. Erinevaid diasporaasid ühendasid eestikeelne ajakirjandus ja eesti kirjastuse poolt viljeldav raamatute postimüügi süsteem. Et lahkumine kodmaalt oli sisuliselt sunnitud, ei sulanud valdav osa balti põgenikke asukohamaa ellu, vaid püüdis säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja uskus tagasipöördumist. Kohvrid pakiti lahti piltlikult öeldes alles pärast 1950. aastat, kui sai selgeks, et pagulus tuleb pikaajaline. Eesti pagulaskond organiseerus kiiresti nii poliitiliselt kui kultuuriliselt. Asutati eesti koole, seltse, laulukoore; mitmetesse linnadesse rajati Eesti majad. 1944-1989 ilmus eksiilis 2600 eestikeelset raamatut, neist ilukirjanduslikke 750.

Eesti luulet paguluses liigitatakse tavaliselt autorite põlvkondliku kuuluvuse järgi. Nii eristuvad neli põlvkonda: klassikud (Visnapuu, Under, Suits, Adson), arbujad ja nende kaasaegsed (Kangro, Ristikivi, Rannit), nn kadunud põlvkond, kelle debüüt jäi sõjale jalgu (Lepik, Kolk, Grünthal, Laaban) ja juba paguluses hariduse saanud noored (Ivask, Laaman, Karuks). Pagulasluule eripärane kontekst ei muutu kogu käsiteldava aja jooksul märkimisväärselt ja ka elukohamaast tingitud erinevused pole sisulised. Kontektstiliseks taustaks jääb kogu aeg teadmine, et ollakse eksiilis, ja seeläbi on pidevalt esiplaanil tarvidus hoida rahvuslikku järjepidevust. (Olesk, Sirje. Eesti kirjandus vabas maailmas. Eesti luule paguluses. Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001.)

• Annus, Epp, Epner, Luule, Järv, Ants jt. Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001

Ülesannet saab mängida võimalusel iga õpilane eraldi, ent kui see suurelt projitseerida, siis saab ka terve klassiga koos vastuseid nuputada. Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.

Lisaks võite kuulata ka Marie Underi luuletust “Kotermann” (1927), mille poetess ette loeb sõprade palvel 1951. aastal juba paguluses olles. See on teadaolevalt ainus kord, mil võib kuulda Marie Underit oma luulet lugemas.