Taasiseseisvumise tegelased

Vii kokku fotol olev isik ja tema nimi.

1985. aastal sai Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. See oli väga keeruline aeg, sest impeerium oli jõudnud sise- ja välispoliitiliselt ummikusse. Niisiis pidi Gorbatšovist saama uus juht, kes riigi kriisist välja viib. Tema esialgne kava nägi ette majandusliku arengu kiiendamist riigis ning see pidi toimuma läbi sotsialistliku ühiskonna täiustamise, aga ka ümberkorraldamise (perestroika ehk uutmise) abil. Ühtlasi algas riigi senise juhtkonna uuenemine.

Majanduslike uuenduste kõrval tõusis 1986. aastal päevakorda uus märksõna – avalikustamine (ehk glasnost). Nõukogude inimestele hakati rääkima riigis toimunud õnnetustest ja kuritegevuse tõelisest ulatusest. Ka ajaloosündmusi hakati senisest tõepärasemalt käsitlema.

Perestroika ei näinud ette esialgu muudatusi riigi sisemises ühiskondlik-poliitilises elus. Kuid ühiskonna vabanemine surve alt murendas üha enam senist ainult kommunistlikule parteile tuginevat süsteemi. Tekkisid mitmesugused erinevad liikumised, millest kasvasid hiljem välja parteid.

Eesti NSV-s algas sumbunud õhustiku murdumine 1986. aastal, kui avalikustati Moskva keskametkondade kavad uute fosforiidikaevanduste rajamiseks. See tekitas ühiskonnas protesti, millest 1987. aastal sai ulatuslik üha enam poliitilist värvingut omav fosforiidisõda. Uute kaevanduste edukas peatamine näitas rahvale senise režiimi nõrkust.

Samal aastal korraldati Hirvepargi miiting, kus kõneldi Molotovi-Ribbentropi paktist ning selle tagajärgedest Baltikumile. Tegemist oli esimese senist režiimi vastustava poliitilise massimeeleavaldusega.  Tähtsat osa hakkas etendama ka muinsuskaitseliikumine, mida võimud püüdsid vaos hoida. 1987. aasta sügisel avalikustati Isemajandava Eesti (IME) idee, mille sihiks oli Eesti NSV täielik majanduslik eraldumine Nõukogude Liidust.

Järgmisel, 1988. aastal toimus loominguliste liitude ühispleenum, millega Eesti loovharitlased lülitusid aktiivselt Eesti ühiskonna uuenemisprotsessi.

Edgar Savisaar esitas populaarses telesaates üleskutse moodustada Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks. Rahvarinde idee leidis kogu Eestis laialdase toetuse ning lühikese ajaga kujunes see kõige massilisemaks rahvaliikumiseks.

Kevade jooksul oli Eesti-sisene kriitika kohaliku juhtkonna suhtes muutunud järjest avalikumaks. Olukord pingestus ning lähenes Rahvarinde poolt organiseeritud suur meeleavaldus Lauluväljakul, mis oli suunatud senise ENSV juhtkonna vastu. Et pingeid leevendada, otsustas Moskva Karl Vaino ametist vabastada ning tema asemel sai Eesti Kommunistliku Partei juhiks Vaino Väljas.

Rahvuslik tõusulaine kulmineerus septembris Rahvarinde poolt korraldatud “Eestimaa Lauluga”, kus osales 300 000 inimest. Siin kõlas ka laia avalikkuse ees üleskutse taastada Eesti omariiklus. “Eestimaa Laul” kujutas endast laulva revolutsiooni kõrgpunkti, ühiskonna suure ühtsuse hetke. Paraku hakkas järgnevatel kuudel see ühtsus murenema.

1989. aastal, mil Eesti sisepoliitiline elu arenes läbi vastasseisude ning kohati ka tõsiste kriisidega, tulid erimeelsused veelgi selgemalt esile. Iseseisvust taotlev suund tugevnes, samal ajal kui EKP võimupositsioonid nõrgenesid võrreldes Rahvarindega. Impeeriumimeelsed jõud aktiviseerusid.

1990. aasta alguses ENSV Ülemnõukogu kaotas kommunistliku partei juhtiva osa ühiskonnas. Algas massiline parteist lahkumine, see lagunes kaheks – rahvuskommunistidest koosnevaks iseseisvaks EKP-ks ja Moskva-meelseks NLKP Eestimaa organisatsiooniks (ööparteiks). Märtsis toimusid valimised uude ENSV Ülemnõukogusse, kus saavutas edu Rahvarinne. Vastvalitud Ülemnõukogu hakkas kohe tegelema Eesti riikliku staatuse küsimusega. Märtsi lõpus kuulutatigi välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Nüüd asusid impeeriumimeelsed jõud veelgi aktiivsemalt tegutsema nii Moskvas kui kohapeal. Püüti Balti riikide iseseisvuspüüdlusi lämmatada.

1990.-1991. aasta vahetusel muutus olukord Baltikumis pinevaks. Nii Eestis, Lätis kui Leedus tegutsesid impeeriumimeelsed streigikomiteed. Hoolimata Lääne (eriti USA) protestidest jätkas Moskva vabadusliikumise lämmatamist. Paralleelselt valmistus keskvõim sõjaliste aktsioonide läbiviimiseks. Veriseks läksid sündmused jaanuaris 1991 nii Vilniuses kui Riias. Kuid vaatamata juhtunule ei kaotanud Gorbatšov lootust kaasata Balti riike liidulepingu allkirjastamisele. Ta kavatses tugineda rahvahääletusele. 1991. aasta veebruaris-märtsis viidigi läbi Baltikumis iseseisvusreferendumid, kuid tegemist ei olnud üleliidulise hääletusega. Eestis soovis riikliku iseseisvuse taastamist 77,8% vastanutest. Pärast referendumit oli sisepoliitiline olukord siiski keeruline ning kellelgi polnud selget vastust, mida edasi teha.

1991. aasta juuniks oli ülekaalukalt Vene NFSV presidendiks valitud Boriss Jeltsin, kes lubas kõrvale jätta vanad traditsioonid. Tema korraldusel lõpetati riigiasutuses kommunistliku partei tegevus. Vene NFSV hakkas end selgelt vastandama Nõukogude Liidule. Tagurlikud ringkonnad hakkasid valmistuma riigipöördeks, et liidu kokkuvarisemist vältida. 19. augustil prooviski Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee Nõukogude Liidus võimule tulla. Baltikum riigipöördega kaasa ei läinud ja kuulutas RESKi korraldused ebaseaduslikeks. Võimuvaakum Moskvas võimaldas iseseisvuse 20. augustil 1991 välja kuulutada. Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse.

(Taasiseseisvumine. Tannberg, Tõnu. Eesti ajalugu VI. lk 374-393)

• Graf, M. Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991. Tallinn, 2012.
• Laar, M., Endre, S., Ott, U. Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 2000.
• Lausma-Saar, H. Olid alles ajad! Taasiseseisvunud Eesti Vabariik 25. Tallinn, 2016.
• Made, T. Poliitikas pöördelistel aegadel. Tallinn, 2018.

Ülesanne sobib eriti hästi 9. klassi ja gümnaasiumi ajaloo õppekavaga, seda võib lahendada koos või iga õpilane ise.

Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.