Sügis 1939 – suvi 1940

Vasta küsimustele.

1. septembril, kui algas Saksamaa sõjaline kampaania Poola vastu, käivitas Eesti Vabariik „Erapooletuse korraldamise seaduse“, kuulutades, et jääb puhkenud sõjalisest konfliktist kõrvale. Eesti ei avaldanud Poola riigile avalikku kaastunnet ega tauninud Saksamaa kallaletungi.

Pärast Poola edukat ja kiiret vallutamist kerkis Nõukogude juhtkonna ette küsimus, mida teha Balti riikidega. Ühelgi riigil pole otsese sõjategevuseta kuigi lihtne viia oma sõjaväebaase teise suveräänse riigi territooriumile. Nõukogude Liit pidi leidma ajendi, mille ümber võiks teha palju suuremat kära, kui asi tegelikult väärib. Eesti puhul sai selliseks ajendis Poola allveelaeva „Orzel“ randumine Tallinnas ja selle põgenemine sealt.

22. septembril sõitis Moskvasse Eesti välisminister Karl Selter, et kirjutada alla puhkenud maailmasõja tingimustes Eesti jaoks üpris olulisele uuendatud väliskaubanduslepingule Nõukogude Liiduga. 24. septembril toimunud kohtumisel Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogude esimehe ja välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotoviga selgus, et kaubanduslepingu uuendamine seostatakse otseselt Eesti nõustumisega Nõukogude sõjaväebaaside paigutamisega Eesti territooriumile.

Vastastikuse abistamise leping Eesti ja Nõukogude Liidu vahel kirjutati Moskvas alla 28. septembril. Kümneks aastaks sõlmitud pakt tugines sõnades Eesti-Vene rahulepingule 2. veebruarist 1920 ning mittekallaletungilepingule 4. maist 1932. Lepingu alusel tõotasid mõlemad pooled abistada teineteist kolmanda riigi kallaletungi puhul.

Edu baaside lepingu sõlmimisel ei jätnud Moskvale kahtlust, et Eestilt pole teravaid reageeringuid oodata ka veel järsemate ettepanekute puhul. Seega võidi julgelt tugevdada poliitilist survet Balti riikidele.

Juuni keskel 1940 esitas Nõukogude Liit Eestile, Lätile ja Leedule ultimaatumi, mille sisu oli põhiosas identne: Nõukogude Liit nõudis oma naabritelt, eirates rahvusvaheliste suhete tavasid ja norme, Punaarmee koondistele vaba läbipääsu tagamist ja nende küllaldases suuruses tähtsamatesse keskustesse paigutamist, ning Balti riikide valitsuste muutmist Moskvale meelepäraseks.

17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti.

Küsimusele, miks toimus nii kiire ja äkiline Balti riikide okupeerimine, on üritatud vastata mitmel viisil. Selle taga on nähtud nii Nõukogude Liidu juhtide soovi taastada ja laiendada endise keisririigi piire kui ka Moskva iha alistada üha uusi rahvaid ja maid, samuti Punaarmee sõjalist doktriini, mille kohaselt tuli vältimatult puhkevat sõda pidada võõral territooriumil, s.o. väljaspool Nõukogude Liidu seniseid piire. Näib, et Nõukogude juhtkond püüdis ühendada meeldivat kasulikuga, kuid esmajärguliseks motiiviks oli siiski sõjalise platsdarmi ettevalmistamine väljaspool seniseid riigipiire.

Tekst on koostatud “Eesti ajalugu. VI” Jüri Andi “MRP ja baaside aeg”, “Nõukogude okupatsioon” artiklite põhjal.

Meelis Saueauk “Nõukogude anneksioon 1940. aasta Eesti ajakirjanduse kõverpeeglis” Ilmus 2017/3 Tunas

“Eesti ajalugu. VI” Toimetanud Ago Pajur, Tõnu Tannberg. Tartu, 2005.

Ülesanne sobib gümnaasiumi ajaloo õppekavaga. Õppematerjaliga võib töötada iseseisvalt, grupiti või koos terve klassiga.

Õpilasel on võimalik vastused otse õpetaja e-mailile saata (Saada vastus õpetajale).