Perekonnanimi Tiitel Aadeldaja / Tiitli andja Põhikujund(id) Otsiabi

Algusesse

Rüütliheraldika

Üldiselt on teada, et kristlased võtsid üpris palju üle Idamaade kultuurist. Tihti on isegi raske määratleda, kas Idamaade kultuuri mõjud tulid Euroopasse Hispaania, Sitsiilia ja Bütsantsi kaudu või ristisõdijate vahendusel. Süüriast on üle võetud ristisõdijate tava kaunistada oma kilpe eraldusmärkidega. Võib oletada, et selleks ajaks pidid olema välja kujunenud embleemid, mis olid tuttavad ja millest koosnev sõnum kilbil oli kaasaegseile mõistetav.
    Embleemide eriliigi moodustavad vapid, mis tulid kasutusele Inglismaal, Prantsusmaal, Lõuna-Saksamaal ja Flandrias ristisõdade ajal 11.–12. sajandil. Sellised kaugele nähtavad märgid võisid olla nii tervel väeüksusel kui ka üksikutel rüütlitel. Rüütliheraldika õitseajaks oli 13. sajandi lõpp ja 14. sajand, mil vapp tungis kõigisse eluvaldkondadesse ning saatis oma omanikku kogu selle eluaja. Aega vappide tekkimisest kuni 15. sajandi keskpaigani, s.t aega, mil vapiga kilpi ja kiivrit ka tegelikult kanti, nimetatakse elusvappide ajaks. Hilisem aeg on vapiehiskunsti ajastu. Lääne-Euroopa vapimärkide aluseks sai kilbifiguuride ja kiivrikaunistuste ühendamine. Esialgu olid vapikilbi kujutised tihti juhuslikud. Ajal, mil niisuguste embleemide kasutamine muutus juba tavaks, püüti neid põlistada kindlate sündmuste ja isiklike kangelastegudega. Selleks valitigi vastav sümboolika. Sõjakäikudel ja lahinguis olid kilp ning kiiver rüütli alalised kaaslased, mille sümboolika muutus rüütli lahutamatuks omandiks. Sümboolsetest figuuridega embleemidest, mis väljendasid omaniku ajaloolisi traditsioone ja mida anti edasi põlvest põlve, said vapid.
    Ristisõdade ajal võtsid ristirüütlid üle Idamaade kombe kanda keffiéh’d, et kaitsta end Egiptuse ja Süüria põletava päikese eest. Siit pärineb ka raudrüüle pealevisatav riie (heraldiliselt hachements; vene keeles намёт; saksa keeles Wappendecke; eesti keeles kiivrikate ehk vapimantel), mille kinnitamiseks kiivrile kasutati paela (heraldiliselt tortil; vene keeles бурлет; saksa keeles Wulst; eesti keeles kiivripõimik ehk põiming; esineb ka nimetus turban), mis valmistati põimitud kaamelikarvadest. Esialgu kaunistas vapimantel ainult printside ja vürstide vappe, kuid peagi võtsid selle kasutusele ka teised rüütlid, eelkõige seoses rüütliturniiridega. Kirjaoskuse levides paigutati kilbi alla deviis mingi ajaloosündmuse või perekonna traditsiooni tähiseks. Deviis võis olla ka sümboolne ning selle mõistmiseks oli vaja tunda ajalugu, teada omaniku elulugu ja sugupuud.
    Vapp oli tingliku kujundina riigi, linna, suguvõsa või üksikisiku sümbol ja eraldusmärk ning kajastas omaniku väljakujunenud ajaloolisi traditsioone. Tavaliselt koostati vapp selle koostamise ajal ja kohas kehtivate reeglite järgi ning kinnitati seadusaktiga.
    Vappide sajandite sügavusse jääval tekkeajal olid nende prototüüpideks tootemid ja tamgaad, mis olid kultuse ja omandi sümbolid.
    Terminit vapp kasutatakse ka kitsamas tähenduses – graafiline kujutis, millel on kindel kompositsioon, mis koosneb rangelt piiritletud elementidest ning on koostatud kindlaksmääratud reeglite järgi. Vapi sümboolne embleem oli kõigile mõistetav. Mõiste vapp tuleneb paljudes Euroopa keeltes mõistest relv: saksa keeles Wappen – Waffen; prantsuse keeles armoiries – armes; inglise keeles arms – arm; itaalia keeles arma; rootsi keeles vapen.
    Perekonna- või sugukonnavapid (Geschlechtswappen; armes de famille) jagunesid oma päritolu järgi vanadeks vappideks, mis pärinesid vappide tekkimise ajast ning mis seadustati vaikiva kokkuleppe alusel ehk naturalisatsiooni korras (Urwappen), ning alates 14. sajandist aadli- või vapidiplomi alusel antud vappideks (Briefwappen).
    Heraldika ajalugu on tihedalt seotud Euroopa riikide aadli ajalooga. Prantsusmaal kujunes aadel feodaalse süsteemi tingimustes ja sõltuvalt monarhi annetustest. Saksamaal loeti kuni 13. sajandi lõpuni riigiaadlikeks (Reichsadel) vanu vürstide (Fürsten) ja härrade (Herren) klasse, mis aja jooksul laienesid. Neile klassidele lisandusid päriliku aadliõigusega nn ilmalikud vürstid (hertsogid, mark- ja pfaltskrahvid, landkrahvid, burgkrahvid), kõrgemad vaimulikud (geistliche Fürsten), kes polnud mitte sünnijärgsed, vaid teenistusaadlikud. Vabad härrased (freie Herren) olid isikud, kellele kuulusid jurisdiktsiooni alusel aadlimõisad (Herrschaften) ja kellel oli õigus osa võtta riigipäevadest kõrvuti kõrgaadliga. Esines ka aadel nimetusega poolvabad (Mittelfreie), kes kõrgaadli vassallidena pidid osalema ratsateenistuses (milites minores). Aja jooksul aadliseisuste süsteem lihtsustus.
    Õukondade juures ametis olevad heeroldid hakkasid koostama ja kirjeldama turniiridest osavõtvate rüütlite vappe. Mitmes Euroopa riigis tekkisid heeroldiinstitutsioonid eesotsas heeroldikuningaga. Vappide koostamisele ja kirjeldamisele pöörati suurt tähelepanu.
    Näiteks Saksamaal oli 14. sajandil igas provintsis oma heerold. Inglismaal oli heerolditel juba 12. sajandil märkimisväärne koht õukonnas, kuningas Edward II moodustas spetsiaalse heeroldite kolleegiumi. Prantsuse kuningas Louis XIV kinnitas 1696. aastal ametisse heeroldmeistri, kelle ülesandeks oli aadliperekondade vappide koostamine ja säilitamine. Vappide hulga kasv tingis vappide koostamise kindlate reeglite järgi. Kaht täiesti sarnast vappi polnud lubatud kasutada. Aadliseisuse tunnistusena andsid kuningad oma nimel välja aadlidiplomeid, mille juurde kuulus ka värviline vapijoonis. Enamikul juhtudel olid aadlidiplomis olemas ka vapi kirjeldus ning selgitus, mille eest aadliseisus ja vapp omanikule anti. Vapi ebaseaduslik kasutamine oli karistatav.

Aadlimatrikkel

Aadlimatrikkel oli Euroopa riikides erilise korra järgi peetav aadlinimistu, millesse kandmine oli aadliperekonnale vajalik, et saada kohaliku aadli täieõiguslikuks liikmeks. Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt, kuid ainult väike osa Rootsi kuningate poolt aadliseisusesse tõstetud ja aadlivapi saanud isikuist kanti Stockholmi Rüütlimaja aadlimatriklisse. Baltimail polnud Liivi sõja järel mingit vormilist vastuvõttu rüütelkonda. Esimesena koostati aadlimatrikkel Kuramaal. Selle koostamist alustati 1617. aastal ja matrikkel valmis 1634. aastal. Põhjasõja järel oli olukord segane ja tuli fikseerida, kes on aadlikud ja millised on nende õigused. Venemaal asutati heraldikaga tegelevate asutustena 12. jaanuaril 1722 Heeroldmeistri Kontor ja seejärel Heeroldmeistri Kantselei. 18. sajandi algus tähendas Venemaale aadli muutumist paljurahvuseliseks. Venemaaga liidetud Balti kubermangude aadel vajas oma aadliõiguste ja -diplomite tunnustamist, millele järgnes Vene aadlidiplomite ja -vappide kinnitamine ning väljaandmine. Eelkõige puudutas see vürsti-, krahvi- ja parunitiitli taotlejaid ning saajaid. 1728. aastal esitas Eestimaa rüütelkond Senati heeroldidepartemangule taotluse aadlimatrikli koostamiseks. Siinsed suguvõsad olid aadlimatriklisse kandmata kuni 1741. aastani, mil Eestimaa rüütelkonna peamees Jacob Johan von Tiesenhausen tegi maapäeval ettepaneku moodustada matriklikomisjon. 1745. aastal hakati koostama Eestimaa aadlimatriklit (Ritterbank), millega tõmmati selge vahe immatrikuleeritud aadli ja immatrikuleerimata aadli vahele. Viimane moodustas maiskonna (Landsassen). Vast moodustatud matriklikomisjoni kuulus kaks deputaati igast maakonnast ja seda juhtis vabahärra Friedrich von Stackelberg. Kõik aadlimatriklisse kandmise soovi avaldanud isikud pidid tõendama oma aadellikku päritolu. Esimesed sissekanded Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse tehti 1745. aastal, kuid päris valmis sai see alles 1756. aastal. Keisrinna Katariina II 1786. aasta 31. märtsi manifesti alusel võeti aadlimatriklisse ainult pikka aega kohapeal elanud sünniaadlisuguvõsad, kes said seega immatrikuleeritud aadlikeks.
    Eestimaa rüütelkonda kuulunud aadlikud on jaotatud kolme klassi: I klassi kuulusid isikud, kes olid aadlitiitli ja -vapi saanud ning olnud maaga seotud enne 1561. aastat; II klassi kuulusid Rootsi valitsuse ajal (1561–1710) aadlitiitli saanud isikud; III klassi kuulusid Vene valitsusajal kuni 1882. aastani aadlitiitli saanud isikud. Immatrikuleeritud aadli põhikohustuste hulka kuulus kohustus osaleda maapäeva töös. Eestimaal puudus kõrgaadel ning enamiku suguvõsade tituleeritus oli suhteliselt hiline ning saadud eelkõige teenistuse eest. 18. sajandil moodustasid põhiosa tiitleist parunid ehk vabahärrad, olenevalt sellest, kellelt tiitel oli saadud. 1826. aasta aadlimatrikli järgi oli paruni või vabahärra tiitel 24 immatrikuleeritud suguvõsal või suguvõsa liinil. Krahvi tiitel oli 14 suguvõsal, kellest vaid kaheksa olid tegelikult maaga seotud (Manteuffel, Mellin, Rehbinder, Stackelberg, Tiesenhausen, Igelström, Nieroth ja Stenbock), ülejäänud olid Vene kõrgaadlikena immatrikuleeritud au pärast. Balti aadlikel oli lubatud teenida teisi monarhe peale Vene keisri.
    Liivimaa rüütelkonda kuuluvad aadlikud on jaotatud järgmiste perioodide järgi: ordu- ja piiskoppide aeg (kuni 1561); Poola valitsusaeg (1561–1629); Rootsi valitsusaeg (1629–1710); Vene valitsusaeg (kuni 1882. aastani).
    Saaremaa rüütelkonda kuulunud isikuid pole jaotatud.
    Senati 1833. aasta 7. märtsi ukaas Balti kubermangude aadlike õigustest paruni ja krahvi tiitlile sätestas Ministrite Komitee 1830. aasta 18. novembri määrusele tuginedes järgmist:
1) paruni ja krahvi tiitlit võisid kasutada ainult need Baltimaade vanad aadliperekonnad, kes olid aadlimatriklisse kantud juba enne Venemaaga ühinemist või kellel oli varasemast ajast saadud diplom vabahärra või krahvi tiitli kohta;
2) kõigil teistel, kes ei kuulunud vanadesse aadliperekondadesse ja kandsid seni paruni tiitlit, kuid ei suutnud selle õiguspärasust tõendada, tiitli kasutamine keelati;
3) krahvi tiitli tõenduseks tuli esitada kirjalikud ürikud.

Eri ajastute vapitüübid
(Kasutatud on Georg Wrangelli käsikirja „Notizen über die in Reval vorhandenen oder in Reproduktion zugänglichen Wappentypen verschiedener Stylepochen“, 16. märts 1921; EAA, f 854, n 1, s 907.)

Vanimad vapid on teostatud gooti stiilis. Ajalooarhiivi kogudes selle perioodi vapijooniseid ei leidu. Vanim gooti stiili esindav vapp leidub Mõõgavendade Ordu ordumeistri pitsatil, mida kasutati aastail 1221–1232 (f 2069, n 3, s 7). Näiteid kõrg- ja hilisgooti stiilis vappidest võib leida teisteltki pitsereilt: Johannes de Loiseni pitser aastast 1277 (f 2069, n 3, s 345), Johannes Wytten (Witt) – 1383 (f 2069, n 3, s 515), Goswin von der Pahle – 1428 (f 2069, n 3, s 367) ja Kersten Tiesenhausen – 1522 (f 2069, n 3, s 436).
    Gooti stiililt renessansi stiilile ülemineku ajaks vapikunstis võib lugeda 16. sajandi esimest poolt. Vapikilp sai keerukama kuju, kiiver stiliseeriti kunstiliselt ning sai elegantsema vormi, kui see oli gooti stiilis. 16. sajandi suured kunstnikud, nagu Albrecht Dürer, Hans Holbein jt, on joonistanud Euroopa kauneimaid vapipilte. Ajalooarhiivi kogudes on selle stiili parimaiks esindajaiks Hans Wartmanni ja Jacob Römlingeni aadlidiplomil olevad vapijoonised. Esimene neist pärineb 1585. aastast ja paikneb Eestimaa rüütelkonna arhiivis (f 854, n 2, s 328), teine, 1594. aastast, Saaremaa rüütelkonna arhiivis (f 957, n 1, s 19).
    17. sajandi jooksul mindi ka vapikunstis renesanss-stiililt üle barokkstiilile. Üleminek oli järkjärguline ja mitte nii selgelt märgatav kui üleminek gooti stiililt renesanss-stiilile. Võib öelda, et kunstiliselt kõige rohkem muutusid kiivril olevad rekvisiidid, eelkõige kiivri juurde kuuluv sakiline rüütlimantel. Ajalooarhiivis Eestimaa rüütelkonna arhiivis on hoiul barokkstiilis vapijoonistega aadlidiplomid: Georg Schwengelmi oma aastast 1631 (f 854, n 2, s 331), Johann Herman von Tiepenbruck – 1652 (f 854, n 2, s 332), perekond von Helffreich – 1680. aastaist (f 854, n 2, s 335), Dietrich Hassenkrugh – 1681 (f 854, n 2, s 336) ja Herman Brevern – 1694 (f 854, n 2, s 338). Barokkstiili kuuluvaks tuleks lugeda ka perekond Stackelbergide arhiivis säilitatavat Rootsi kuninga poolt 1727. aastal Brendt Otto von Stackelbergile (f 1862, n 4, s 92) antud vabahärradiplomi vapijoonist.
    Rokokoostiil valitses Euroopas aastail 1730–1780, saavutades oma elegantse graatsiaga kõige laialdasema leviku Saksamaal. Rokokoo iseloomulikemaiks näiteiks on Eestimaa rüütelkonna arhiivis säilitatavad Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi keisrite poolt 1764. aastal Friedrich von Emmele (f 854, n 2, s 343), 1780. aastal Gustav Otto von Riesenkampfile (f 854, n 2, s 345), 1785. aastal Georg Wilhelm Wendrichile ja 1787. aastal Otto Magnus von Rehbinderile (f 854, n 2, s 346, 347) riigiaadli tiitli andmise diplomid.
    19. sajandi esimesel poolel oli vapikunst madalseisus, vapikujutis muutus stiili- ja maitselagedaks.
    19. sajandi teisel poolel tegi vapikunst suure pöörde, hakates taas huvi tundma oma juurte vastu. Lisaks modernsele vapikunstile pöörduti tagasi varasemate stiilide juurde Sel perioodil oli Tallinna üks tuntumaid vapijoonistajaid R. von Hesse, kelle joonistatud vapipildid olid stiilsed ja maitsekad.

Vapp

Vapikilp
Alates 17. sajandist jagunesid kilbi tüübid vastavalt heraldilistele koolkondadele järgmiselt: kolmnurkne – varjaagi, ovaalne – itaalia, kumera alaosaga nelinurk – hispaania, teritatud alaosaga nelinurk – prantsuse ja figuraalne – saksa kilp. Kilp võis olla üheväljaline või jaotatud mitmeks väljaks, kõige sagedamini vertikaalselt kaheks, horisontaalselt kaheks, diagonaalselt kaheks või neljaks. Vapikilp jaotati paremaks ja vasakuks pooleks kilbi kasutaja poolt vaadatuna. Neljaks jaotatud vapi väljasid loeti paremalt vasakule. Mitmekihiliste vapikilpide puhul on suur ehk põhivapikilp (Rückenschild) jaotatud ja sellel asetseb väike vapikilp ehk südakilp (Herzschild), millel on perekonnavapp.

Värvid ja metallid
Heraldikas oli algselt põhivärvidena kasutusel ainult neli värvi: punane, sinine, roheline ja must. Neid nimetatakse heraldilisteks värvideks ehk tinktuurideks.
    Metallidena olid kasutusel kuld ja hõbe. Järgiti reeglit, et värv ei käi värvi peale ja metall ei käi metalli peale.
    Punane värv sai oma nimetuse ristirüütli riietusel kaela ja varrukate ümber olevaist punaseks värvitud karusnahkseist kaunistustest. Punase värvi planeediks oli Mars ning see tähistas armastust, mehisust ja julgust.
    Sinise värvi planeediks oli Jupiter ja sellega tähistati eesmärgikindlust, ausust, ustavust ja laitmatust.
    Valge värv oli võrdsustatud hõbedaga, selle planeediks oli Kuu ning see tähistas puhtust, lootust, süütust ja suursugusust.
    Musta värvi planeediks oli Saturn ja sellega tähistati ettevaatust, tarkust ning valmisolekut katsumusteks.
    Kulla ehk kollase värvi planeediks oli Päike ning see tähistas usku, õiglust, suuremeelsust ning võimu.
    Lääne-Euroopa vappidel harva esineva rohelise värvi planeediks oli Veenus ja see tähistas lootust, vabadust ning rõõmu.
    Teiseks harva esinevaks värviks vappidel oli purpur, mille planeediks oli Merkuur ning mis tähistas vabadust, mõistlikust, heldekäelisust ning ülimat võimu.
    Oranž värv oli põhiliselt kasutusel Inglismaal.
    Heraldilised nahad hermeliin ja oravanahk olid puhtuse sümbolid.
    Vappide neli põhivärvi ja metallid määrasid heraldikakunsti reeglid. Näiteks ei võinud vapikunstnikud algselt kasutada kujundite naturaalvärve. Nii olid hirved ja koerad esialgu mustad või punased, lõvid kuldsed või punased, roosid erepunased, inimeste pead punased või hõbedased. Viimaseid hakati hiljem siiski kujutama loomulikes värvides.

Figuurid
Figuurid jaotati heraldilisteks ja mitteheraldilisteks. Heraldiliste figuuride arv on aukartustäratavalt suur ja iga figuuri jaoks oli oma heraldiline termin nii saksa kui ka prantsuse heraldikas. Näiteks: palk ehk vöö (Pfahl, pal; Balken, Querbalken, fasce), sarikas (Sparren, chevron) jm.
    Tavalised ehk mitteheraldilised figuurid (gemeine Wappenbilder) jagunesid loomulikeks ehk esemeteks loodusest (natürliche, figures naturelles); kunstlikeks ehk inimese tööga looduteks (künstliche, figures artificielles); fantastilisteks (erdichtete, figures chimériques).
    Loomulikud figuurid – loomad, taimed, pinnas (muld) või taevakehad:
a) inimesed – mehed, naised, mungad, rüütlid, kuningad, narrid; inimese pead; käsi – jumala käsi, rüütli raudrüüs käsi; jalg.
b) loomad – kujutatakse tervet looma või lindu, looma või linnu pead, looma käppa või linnu jalga ehk tiiba. Heraldikas enim levinud loomad on lõvi ja leopard ning levinuim lind kotkas – kõik nad sümboliseerisid jõudu, mehisust, suuremeelsust, vaprust ja julgust Sagedasti esineb vappidel ka jooksva hirve või hirvepea kujutisi; metskult võitlusasendis; karu püstiseisvana või siis karu pea; kaljukits. Kujutised on võimalikult loomulikes heraldilistes värvides. Koduloomadest kasutati kõige sagedamini koera, sõnni, lammast. Võitluse ja lahingu tähiseks oli kukk, kelle ülestõstetud jalg oli lahinguvalmiduse märgiks. Kujutati veel paabulindu, musta ronka (vahel ka varest), haigrut, pelikani jt.
c) Kõrvuti loomade ja lindudega kujutati ka putukaid, kalu ja taimi. Putukatest sümboliseeris sipelgas tööarmastust ning liblikas püsimatust ja kergemeelsust. Mitmesugused roomajad tähistasid aga igavikku. Loomi kujutati kindlates poosides ja värvides ning igaühele oli omistatud kindel tähendus ja nimetus.
d) Taimedest kujutati sagedamini puid (tamm, kuusk) ja lehti (pärna, loorberi, ristikheina). Lilledest olid heraldilised kujundid roos ja liilia.
e) Taevakehadest oli esikohal Päike, mida kujutati alati kuldsetest kiirtest ümbritsetud näona, ning see sümboliseeris küllust. Kuud kujutati seevastu alati valgena ja ilma näota. Tähed erinesid üksteisest värvi ja nurkade arvu poolest. Vappidel kujutati veel pilvi, tuld ja vett.
    Kunstlikud figuurid – kunstipärased ja käsitöönduslikud esemed: relvad, majad, kirikud, tööriistad, rattad, tarbeesemed jm.
    Fantastilised ehk väljamõeldud figuurid – koletised või fantaasiafiguurid, mida ammutati eelkõige mütoloogiast: greifid, draakonid, kentaurid, ükssarved, sireenid jm.
    Sisuliselt tähenduselt sümboliseerisid nt palmioks ustavust; tuvi puhtust, armastust ja rahu; laev allegooriliselt maapealset ja igavest elu; inimese jalad ja jalajäljed möödunud elu; maja elu kulgu; kuuetoruline pillirooflööt lootust; puu paradiisi; fööniks surnust ülestõusmist; õlipuuoks rahu; kukk valgust ja Päikest; paabulind surematust; lõvi tugevat ja tähelepanelikku valvurit; jne.

Kiiver
Vapi ülaosa täiendab turviskiiver ehk kask, mida kujutati nii suletud kui ka avatud visiiriga. Daamid oma vappidel kiivrit üldjuhul ei kasutanud, kuna turviskiivri näol oli tegemist sõjanduse atribuudiga. Kiivreid kaunistati mitmesuguste ehistega, alates sulgedest kuni kõikvõimalike vapil esinevate elementidega.

Kroon
Rõhutamaks oma päritolu tähtsust teiste vapiomanike hulgas, hakkasid 15. sajandist oma turviskiivrit kroonima nii kuningad, vürstid, krahvid kui ka aadlikud. Oma väärtuselt ja kujutamisviisilt jagunesid kroonid vastavaiks astendkroonideks.

Kilbihoidjad
Kilbihoidjaina kasutati ajastule iseloomulikke figuure, esialgu kõige sagedamini lõvisid, leoparde, kotkaid, hobuseid, greife ja ükssarvi, hiljem rüütleid, sõjaväelasi jt inimfiguure.

Tiiu Oja
arhivaar