Lamba hädakarjed

Mais 1867 kurtis anonüümne linnakodanik kohaliku lehe veergudel Toomemäel kostuva südantlõhestava lärmi pärast. Üle Toome kõlab anatoomikumi juurde lukustatud loomade pea lakkamatu valu- ja vaevahääl, mis manab möödujatele paratamatult silme ette piina, mis loomakesi õppeasutuse eksperimentides ees ootab. Kirjutaja palub teadlastelt suuremat hoolivust nii loomade kui ka Toomel loodust nautivate jalutajate suhtes. Tartu Ülikooli eradotsent dr. Ernst Bergmann avas järgmises lehenumbris anatoomikumi juures toimuvat. Ta juhib tähelepanu asjaolule, et Toomemägi kuulub ülikoolile ning kirjutaja on seal vaid külaline. Kostvad hääled pole aga kindlasti teaduskatsete käes piinlevate loomade suust, kuna nende uimastamine oopiumi või kloroformiga on selleks ajaks tava. Kuuleb uurimiseks ajutiselt puuristatud loomi, hetkel eriti lammast. Anatoomikumis on lammas parima toidu peal, pärast katseid ootab teda aga ees tavapärane lambaelu, mis tähendab esmalt villa loovutamist, hiljem ka lihakstegemist. Loodusteadused ülikoolis aga ilma elusloomadeta hakkama ei saa. Võrdle näiteks arsti, kes on verevõtmise kogemuse saanud mitte elusa, vaid vereringeta surnud looma peal!

Allikas: Neue Dörptsche Zeitung 24.05.1867, 26.05.1867