Liigu põhisisu juurde
Tagasi

Vabadussõda sõdurite pilgu läbi

Kuidas kogesid Vabadussõda selles vahetult osalenud sõdurid? Tutvu kodustele saadetud kirjade, päevikute, mälestuste ning fotodega ja leia vastused järgmistele küsimustele:

• Milline nägi välja ühe tavalise sõduri päev?
• Milline ta välja näeb – millised on tema riided ja varustus?
• Milline on sõdurite igapäevane toidulaud?
• Kirjelda elamistingimusi soomusrongides.
• Kuidas tajusid erinevad inimesed sõda?
• Mis moodi suhtusid sõdurid üksteisesse?
• Millise mulje kirjutaja ise endast jätab?

Saada vastus õpetajale

"*" indicates required fields

Taust

Saksamaal aset leidnud revolutsioonil ning Esimese maailmasõja lõppemisel oli Eesti jaoks kahetine tähendus. Ühelt poolt tõid need sündmused kaasa okupatsiooni kokkuvarisemise ja võõrvägede lahkumise; teisalt aga tõusis esile Eestit Venemaa poolt ähvardav oht.

Venemaa tühistas Saksamaaga varasemalt sõlmitud Bresti rahulepingu ning valmistas ette pealetungi lääne suunas – eesmärgiga taastada Vene impeeriumi sõjaeelsed piirid. Novembri lõpus kiirenes Saksa vägede lahkumine Eestist. See tähendas tee avamist Punaarmeele, sest okupatsioonivõimud polnud lubanud eestlastel omi relvajõude organiseerida.
16. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse alustada Rahvaväe loomist. Selleks kavatseti värvata 25 000 vabatahtlikku vanuses 21-35 aastat. Paraku põrkuti kohe suurtele raskustele. Puudus oli kõigest – riietusest, jalanõudest, veovahenditest, tööriistadest, relvadest, laskemoonast, hobustest, toidust jne. Kõik materiaalsed raskused aga kahvatusid, võrreldes peamise probleemiga – vabatahtlike värbamine ei andnud loodetud tulemusi. Vabadussõja alguspäevadeks tuli kokku kõigest 2200 meest.
Läbikukkumise peamiseks põhjuseks olid rahva seas valitsevad meeleolud – hiljuti Esimesest maailmasõjast eluga naasnud mehed ei tundnud vähimatki soovi uuesti rindele minna ning teisalt ei peetud võimalikuks, et Eesti suudaks võidelda Venemaaga. Ka riigi tippjuhtkonnas puudus üksmeel. Sellest hoolimata otsustati Eesti iseseisvust kaitsta relva jõul ning et vabatahtlike värbamine oli läbi kukkunud, käivitus 1. detsembril sundmobilisatsioon.

Aastavahetuseks näis olukord lootusetuna. Rahvaväe ebaedu peamisteks põhjusteks olid nii Punaarmee suur arvuline ja tehniline ülekaal kui ka Rahvaväe enda madal lahingumoraal.
Sügavale pessimismile ei järgnenud siiski omariikluse kokkuvarisemine, vaid moraalse jõu uute reservide leidmine. Kuigi vabatahtlike värbamine oli asendatud sundmobilisatsiooniga, ei tähendanud selle algus veel vabatahtlike väeosade lõppu. Üksteise järel sündisid nüüd vabatahtlikest koosnevad löögiüksused. Nad paistsid silma tugeva lahingumoraali ja võitlustahtega.
Vabadussõja vältel astus teenistusse vabatahtlikult rohkem kui 16 000 meest. Eriti oluline oli seejuures kooliõpilaste roll. Rahvaväe arvukuse kasvule aitasid kaasa nii inimeste meeleolude muutumine enamliku poliitika osas, aga ka Ajutise Valitsuse lubatud radikaalne maareform. Positiivselt mõjutas sõjategevuse käiku ka välisabi.
431 päeva kestnud Vabadussõjas kaotas Eesti rahvas üle 5000 inimelu, rahvastiku kaudsed kaotused olid mõistagi palju suuremad.
(Pajur, Ago. Vabadussõda. Iseseisev Eesti 1918-1939. Eesti ajalugu VI. Tartu, 2005. Lk 28-46)

Õpetajale

Ülesanne sobib eelkõige 9. klassi ja gümnaasiumiõpilastele vaatlemaks Vabadussõda teise nurga alt ning läbi seda vahetult kogenud inimeste silmade.

Õpilasel on võimalik ülalt (Saada vastus õpetajale) õiged vastused otse õpetaja e-mailile saata.

Soovi korral võib lisaks siin esitatud kirjadele kaasata veel ka mõningaid fotosid ja helifaile “Keerdkäikude” näituse materjalide hulgast.

Loe lisaks