Eessõna

Eestimaa adramaarevisjonide materjalid on väärtuslik ja üsna usaldusväärne eesti rahva asustus- ja majandusajaloo allikas. Esimene adramaarevisjon Eestimaal (Põhja- Eestis) viidi läbi 16. sajandil, 1725-1774 korraldati kaheksa adramaarevisjoni. 1725.-1726. aasta adramaarevisjoni materjalid on publitseeritud viie vihikuna aastatel 1988-1990. Järgmiste revisjonide publitseerimist jätkab Rahvusarhiiv elektrooniliselt (vakuraamatud on kättesaadavad ka digiteeritult www.ra.ee).

1732. aasta revisjoni materjalidest tehakse andmebaasis lugejaile hõlpsamini kasutatavaks vakuraamatud (iga mõisa kohta kaks), võõraste ja puudunute nimekirjad (samuti kaks eksemplari) ja inkvisitsiooni- e. küsitlusprotokollid (EAA, f. 3, n. 1, s. 466-470). Vakuraamatud on talude ja nende koormiste nimistud, kuhu on märgitud mõisate kaupa kõigi talude ja ka vabadiku-, veskikohtade jt suurus adramaades, inimeste ja loomade arv, taludel lasuvad teo-, naturaal- ja rahalised koormised. Võõraste ja puudunute nimekirjad sisaldavad andmeid mõisas elavate võõraste nagu ka sealt pagenute kohta, sh sageli nende päritolu/uue elukoha, tegevusala, liikumise jm kohta. Inkvisitsiooniprotokollid on maakonniti ja ka mõisati väga erineva põhjalikkuse astmega: vahel on piirdutud vaid revisjoni aja ja koha ning mõisaomaniku nime ära toomisega, teisal on üles tähendatud teated mõisa ja karjamõisate hoonete, põldude, heina- ja karjamaade ning veskite jt tulusid andvate päraldiste jm kohta (Harju- ja Läänemaal).

Adramaa nime on kandnud Eesti alal sajandite jooksul veerandsada erinevat maakasutus- ja maksustusühikut (lähemalt vt E. Tarvel. Adramaa. Tallinn, 1972). Siinkohal olgu vaid märgitud, et 1732. aastal kinnitati revisjoniadramaa normiks viis tööjõulist meest, mis jäi püsima aastakümneteks. Eestimaa 18. sajandi adramaarevisjonide läbiviimise käigust on andnud ülevaate I. Sildmäe (Feodaalpärisorjusliku tootmise ja feodaalrendi dünaamikast Eestimaal XVIII sajandil. – TRÜ Toimetised, vih. 122. Tartu, 1962) ja allikakriitilise analüüsi nende fiskaalsel eesmärgil kogutud andmete usaldusväärsusest on esitanud H. Ligi (XVIII sajandi Eestimaa adramaarevisjonide andmete usaldusväärsusest. – TRÜ Toimetised, vih. 399. Tartu 1977, l. 94-110); sestap tutvustame alljärgnevas ainult 1732. aasta revisjoni korra üldisi põhimõtteid. Ühtlasi peaks see hõlbustama andmebaasist vajaliku info leidmist.

Praktikas viidi 1732. aasta adramaarevisjon läbi hoopis teisiti kui eelnev, 1726. aasta oma. 1732. aasta revisjoni viisid läbi kubermanguvalitsuse kinnitatud maakondlikud inkvisitsioonikomisjonid. Need koosnesid 3-4 aadlikust liikmest ja sekretärist, kelle ülesanne oli protokolli pidamine ja inkvisitsiooni käigus kindlakstehtud andmete märkimine vakuraamatu tühja eksemplari, nn komisjoni vakuraamatusse (andmebaasis sks Kommissionswackenbuch). Mõisnik pidi koos kubjaste, kiltrite, hirsnike ja taluperemeestega ilmuma revisjonipäeval eelnevalt kindlaksmääratud mõisasse. Mõisnik esitas seal komisjonile vastava formulari järgi koostatud vakuraamatud (ühe täidetud, teise tühja), milles on järgmised alajaotused: 1) küla (hajatalu jne) ja talupoja nimi, 2) taluadramaade arv (täis ja tühjad), 3) inimeste arv: tööjõulised mehed ja naised; vanad ja vigased – mehed ja naised eraldi; laste arv – poisid ja tüdrukud eraldi, 4) loomade arv, 5) teopäevade arv jm koormised. Märkuste lahtris tuuakse mõnikord teated talupoja teenistuskoha (nt kubjas, sepp, karjus, mölder jne), koormiste täitmise, vigastuste ja haiguste, päritolu, varandusliku seisukorra jm kohta. Mõisnike poolt allkirja ja pitsatiga kinnitatud vakuraamatus (allikas sageli vakuraamat nr 1, andmebaasis Gutswackenbuch) antud teadete paikapidavust kontrolliti vannutatud kubjaste ja taluperemeeste küsitlemise teel. Saadud andmed kanti komisjoni vakuraamatusse. Need on komisjoni poolt täielikult täidetud ainult Läänemaal, teistes maakondades piirduti vaid erinevuste äramärkimisega inimeste ja loomade arvu osas, võrreldes mõisas täidetud vakuraamatuga, ning omapoolsete täiendavate märkuste lisamisega. Komisjonid on mõisnike poolt esitatud andmeid väga paljudel juhtudel korrigeerinud. Vakuraamatu juurde kuulus eraldi tabel võõraste ja puudunute jaoks (spetsifikatsioon). Samuti nagu vakuraamatute puhul on neist ühe koostanud ja kinnitanud mõisnik (andmebaasis Gutsspezifikation der Fremden und Abwesenden), teise on revisjoni käigus selgunud erinevuste korral täitnud komisjon (Kommissionsspezifikation der Fremden und Abwesenden). Nende sisust oli ülal juba põgusalt juttu. Inkvisitsiooni käigus andsid „vannutatud mehed” teavet ka mõisahoonete seisukorra, mõisapõldude jt kõlvikute suuruse ja kvaliteedi, aastase külvi, veskite, kõrtside, kalapüügi, metsade, mõisate ja talude preestrivilja määra ning taluadramaale külvatud vilja hulga kohta. Kroonumõisate puhul pidid nad vastama veel mitmetele teistele küsimustele. Vastused on üles tähendatud protokolli (vt Inquisitionsprotokolle). Revisjoniadramaade väljaarvestamine kogutud andmete põhjal toimus hiljem ja nende arv andmebaasis ei nähtu.

Editeerimispõhimõtted

Revisjonidokumentide editeerimisel on püütud ortograafiat võimalikult vähe muuta. Põhiline erinevus originaalist seisneb selles, et vakuraamatutes ja võõraste/puudunute nimekirjades on otsingu tarbeks mõisanimede (lahtrites „Gut” ja „andere Güter”) ja osalt ka arvude kirjutamisviisi ühtlustatud ja kaasajastatud (protokollides seevastu polnud see tarvilik). Mõisanimede ühtlustamist ja mõnikord ka hilisema nimekuju kasutamist tingis vajadus viia andmebaas kooskõlla EAA kodulehel asuva Eesti ala mõisate registriga. Nii näiteks leiab 1842. aastani Püssi (Pühs) nime kandnud mõisa siinsest andmebaasist uuema nimekuju - Isenhof, Neu- alt. Samal põhjusel on ka mõisate kihelkondlik ja paaril juhul ka maakondlik kuuluvus viidud kooskõlla registriga, ehkki allikas paigutab mõisa naaberkihelkonda. Samuti on ühtlustatud lahtris „andere” (muud) esitatud asustusüksust, teenistuskohta või (sotsiaalset) staatust tähistavate nimetuste kirjapilti, nt Streugesinde, Hofsleute, Lostreiber jne. Kirjavahemärgistust on muudetud vastavalt tänapäeva reeglitele. Pärisnimed on kirjutatud suure algustähega ja lühendid on nurksulgudes lahti kirjutatud. „ß” asemel kasutatakse tehnilistel põhjustel „ss”. Tehnilistel põhjustel ja vahel ka arusaadavuse huvides on kohati tulnud informatsiooni teistest lahtritest üle tõsta märkuste lahtrisse. Samuti on arusaadavuse huvides tehtud mõningaid muutusi märkuste lahtris.

Töö publikatsiooniga algas 2005. aasta oktoobris; valminud andmebaas on paljude inimeste ühise töö tulem: idee andis Enn Küng, andmeid sisestasid Anneli Hirv, Karin Kukk, Liis Käis, Reelika Niit, Mariann Rammo ja Karin Vimberg; kontrollisid Hella Jansons, Keiu Juurmaa, Kersti Lust ja Märt Männik. Veebilahenduse tegi Urmas Tamm.

Koostaja Kersti Lust